Inimese vaatlemine paljastab tema kohta palju

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 12
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Mustrid kujundavad meie maailma juba esimesest elupäevast alates, mil täielikust pimedusest väljunud imikud kasutavad esmakordselt silmi selleks ettenähtud otstarbel. Nad tunnistavad oma kalibreerimata meeleelunditega objektide värve ja kujundeid, ükskõik kui ähmased need ka ei tundu. Sellest päevast saab alguse meie kiindumus korduvate nähtuste vastu, mis loovad mõnusa äratundmisrõõmu.

Elu alguses eristavad lapsed inimeste nägusid muudest objektidest tänu silmadele ja suule, mis moodustavad karikatuurse pildi ühest inimnäost, ning loovad mälusse tuttava mustri, mille esinemise jälgimine aitab esimestel elukuudel elusolendeid elututest objektidest eristada. Ema iseloomulik näomuster muutub imiku jaoks tuttavaks ja ta eristab tuttavaid nägusid võõraste omadest. Ema kiigutab imikut rütmiliselt süles, luues liigutustega teatud unikaalse mustri, mis samuti aitab imikul ema teistest täiskasvanutest eristada. Vastu rinda toetatud imiku kõrv tajub ema südamelööke, mis samuti loovad tuttava mustri, mida kuuldes nuttev laps võluväel rahuneb.

Mustrid ümbritsevad meid alates sünnist kuni surmani kõikjal: häältes, lõhnades, tuule suunas, toidu maitses, isegi inimeste käitumises ja iseloomudes.

Hapu toidu maitsmine tõmbab meie silmnäo kipra, ebameeldiva lõhna haistmine sunnib meid jälestusega nina kirtsutama ja nägu ärritajast eemale pöörama, sooja päikese tajumine sunnib meid aeg-ajalt laubalt higi pühkima. Meil on lihtne nendes mustrites orienteeruda, sest need on üldkehtivad.

Näiteks meie näoilmed väljendavad kogu maailmas ja eranditult kõigis kultuurides äratuntavaid baasemotsioone, sest meie füsiognoomia koos näolihastega pärineb ühelt ja samalt esivanemalt. See loob tüüpilised äratuntavad kujundid ja aitab meil tulevikus näiteks õuna sööva isiku näost järeldada, kas õun on hapu või mitte või kas see levitab ebameeldivat mädalõhna. Seega tänu mustritele ei ole meil teatud nähtuste äratundmiseks vaja alati liigselt oma pead vaevata, vaid me võime selleks toetuda oma varasematele kogemustele, mis korduvad ka hiljem sarnaste asjaolude ilmnemisel.

Psühholoogia seisukohalt on kõige olulisem jälgida ja mõista mustreid, mis mõjutavad meie käitumist ja vaimseid protsesse.

Käitumine on sisemiste protsesside individuaalne ja nähtav väljendusviis, mis saab stiimuli keskkonnalt või teistelt organismidelt. Reaktsioon neile stiimulitele võib olla kas instinktiivne või õpitud ning suunatud kas ellujäämise garanteerimisele või elujärje parandamisele.

Käitumise alla saab liigitada ka organismi mittenähtavaid väljendusviise, mis on seotud mentaalsete protsessidega, nagu näiteks mõtlemine. Nende vaimuprotsesside lõpp-produktiks on psüühiline motivatsioon, mis ergutab füüsilist keha reageerima kas ilmsetele (objektiivsetele) või tunnetuslikele/tajutavatele (subjektiivsetele) stiimulitele.

Esimene võib olla reaalne hädaoht läheneva auto näol, teine kartus pimeduse ees, millel pole võrreldes esimesega tegelikkuses mingit tõendatavat alust. Vaimsete protsesside alla võib liigitada emotsiooni kui tundmustega kaasneva organismi seisundi (ajutise oleku); taju kui objektiivse reaalsuse subjektiivse kajastamise („pimedus pole muud kui valguse puudumine, kuid see on nii hirmutav“); tähelepanu kui psüühilise tegevuse fokusseerimise kindlale objektile; hoiaku kui õpitud või kogemusliku teadmise põhjal objektide ja nähtuste hindamise; uskumuse kui mingi välise nähtuse tõeseks pidamise; ning õppimise kui käitumise muutmiseks suunatud tegevuse sihtmärgi püsiva kinnistamise.

Seega pole käitumine üksnes kindel füüsiline toiming vaid ka psüühiline motivatsioon ja vaimne seisund, mis nii nähtavat kui mittenähtavat käitumist esile kutsuvad.

Kui sa vaatled mõnda oma tuttavat, keda sa arvad hästi tundvat, siis võid kihla vedada, et veel kusagil elab temaga esmapilgul äravahetamiseni sarnaste käitumismustritega inimene. Kuigi selline inimene sobiks ideaalseks romantiliseks paariliseks, kellega koos elades tunduksid peretülid ja nääklused üksnes kasutute paarisuhteraamatute väljamõeldistena, jäävad sellised ideaalid kahjuks hoopis muinasjuturaamatute kaante vahele ja suure tõenäosusega ei kohtu sa oma vastassoolise (või samasoolise) teisikuga iialgi.

Samas võid sa oma teostamatutest unistustest hoolimata olla üks nendest, kes usub, et enamik inimesi on omavahel sarnasemad kui esmapilgul tundub ja selline universaalne maailmapilt näib sind rahustavat. Aga sa võid olla ka keegi, kes usub, et temal pole teistega midagi ühist ja kujutlus endasarnasest teisikust teeb sind pigem närviliseks kui rahulikuks, sest röövib sinult unikaalsuse tunde.

Küllap on õigus nendel, kes asetavad tõe kusagile kahe vahele: me oleme tõepoolest sarnased, kuid sellisel omapärasel – individuaalsel – moel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.