Gaasisüütaja Trump

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Eelmises artiklis kirjeldasin ma pealiskaudselt gaasisüütamist kui ümberlükkamatute faktidega hämamist, mis lõpeb tavaliselt valede aktsepteerimisega isiku poolt, kellele valetatakse.

Kuigi petmine ja manipuleerimine on alati efektiivsem nelja silma all, kus tülikaid tunnistajaid ei leidu, ei takista miski isegi maailmariikide juhtidel oma alluvate tõekspidamistega mängida. Seda tõestasid ilmekalt sellised überkiskjad nagu Hitler, Stalin, Mao ja teised türannid. Kuid gaasisüütamine pole kaugeltki jäänud inimkonna minevikutaagaks.

Meie põlvkonnal on harukordne võimalus olla pealtvaatajaks kõige stereotüüpsemale gaasisüütamisele ja faktidega hämamisele, mis leiab aset maailma sündmustekeerise tippude tipus. Washington Posti poolt elushoitava „institutsiooni“ Fact Checker (fakti kontrollija ing. k.) andmetel on USA president Donald Trump valetanud 800 valitsuspäeva jooksul ligi 10 tuhat korda, mis teeb ligi 12 valet päevas. 2009. aasta uuringu kohaselt valetab tavapärane ameerika mees keskeltläbi 1,93 korda päeva jooksul, naine 1,39 korda. Antud statistikale toetudes valetab president Trump ligi 6 korda rohkem, kui keskmine mees ja ärge unustage, et tegu on mehega, keda valimiskabiinides toetas suur osa Ühendriikide kodanikest. Kas tõesti on maailma kõige võimsamaks liidriks (demokraatlikult) valitud mees patoloogiline valetaja, pika ninaga Pinocchio? Kas nüüdisaegne Ühendriikide president jagab tõesti kunagise natside liidriga sarnast uskumust, et suur vale on usutavam kui väike vale, kui seda piisavalt tihti korrata!

Milles siis seisneb Trumpi katkematu valedevoog? Nagu arvata, keerleb suur osa valedest ümber poliitika, kuid enamasti on selle objektiks Trumpi „lemmikteema“ USA ja Mehhiko piirimüür. Presidendi väitel ehitatakse müüri juba väidete esitamise hetkel ja peatselt peaks see kogu hiilguses valmima. Trump laseb kõigel välja paista selles valguses, nagu oleks müüri valmimine suuresti tema personaalse panuse teene, otsekui käiks ta oma vabast ajast ehitustöölistel abis müüri ladumas. Mõistetavalt pole aga keegi seda usinat töömesilast Mehhiko piiri ääres tööriietuses kellut tõstmas näinud. Nii võiks Trumpi sõnumi emotsionaalset tooni pisut mahendada ja lugeda tema panuseks üksnes väsimatut propagandat võõraviha tekitamiseks.

Kuigi presidendi valed jäävad hallile alale, milles justkui ei eksisteerikski õiget või valet, ei saa ühegi demokraatliku riigi president traditsioonidele ja moraalile toetudes esitada väiteid, millel pole faktilist tõestust. Näiteks vihjab Trump käimasolevatele ehitustööle, mis tegelikkuses pole miskit muud, kui tavapärased piiriehitiste parandustööd. Faktiliselt ei ole lubatud ehitustöödega alustatudki ja presidendi sõnade lausumise hetkel ei ole isegi haisu selle võimalikkusest. Kongressi poolt on antud luba kasutada piirieelarvet vaid tarastiku – mitte monoliitse müüri – püstitamiseks või taastamiseks. Ka teised Trumpi poolt faktide pähe esitatud väited jäävad emotsionaalsete liialduste pärusmaale. Nii liialdas president kaubandusdefitsiidi ja loodud töökohtade numbritega, samuti immigratsiooni kahjulikkusega – „avatud piirid põhjustavad tohutu kuritegevuse kasvu“ jne. Nagu aru võib saada, on selliste hallide valede nimekiri (emotsionaalselt hinnates) lõputu.

Kuid kelle jaoks jäävad halli ala valed liialt ähmasteks, et süüdistada maailma võimsamat meest tahtlikus valetamises, siis vaatame president Trumpi personaalseid alandamiskampaaniaid, mida saadavad siirad väited, et ta pole midagi sellist ilmaski korda saatnud, sarnanedes süüdimatule kaheaastasele, kes – endal shokolaadvõru ümber suu – kinnitab, et tema pole shokolaadi puutunudki. Paljud valed jätavad oma jälje paratamatult presidendi Twitteri kontole, mida saab igaüks tunnistada, kui ta viitsiks ühtejärge ilmuvate „säutsude“ laviini jälgida. „Ma ei ole kunagi nimetanud Meghan Markle´it „jälgiks“ (räpane, halb, hale – nasty ing. k.).

Siinjuures süüdistab Trump alusetu laimu levitamises nn. „libauudiseid“ või „libakanaleid“, mis on presidendi lemmikväljend, sarnanedes tüüpilisele gaasisüütaja sõnavarale. Samas lükkab tema sõnu ümber audiosalvestis, kus ta just nii alandavalt Sussexi hertsoginnat ja prints Harry abikaasat kutsubki. Hoolimata sellest, kas tegu on kehva mäluga – sest me kõik unustame asju vahel -, võiks Trumpi sarnasel positsioonil seisev mees enne ametlike teadete väljastamist fakte üle kontrollida või lubada seda oma assistentidel teha. Audiosalvestise puhul on tal see võimalus täiesti olemas.

Kuid Markle´i näide on vaid üks paljudest – Trump on kutsunud räpaseks, halvaks, luurseriks, mõttetuks, jälgiks või kelleks iganes veel hulgaliselt teisi inimesi, selliseid nagu sina ja mina. Kuid miski ei takista tal oma sõnu hiljem tagasi võtta, viidates süüdistajatele kui moraali- ja intellektipuudega isikutele ning respektaablitele meediaväljaannetele – kes erinevalt temast kontrollivad fakte – kui „libauudistele“. Kõik see on andnud Washington Postile vaba voli kasutada poliitretoorikas „gaasisüütamise“ terminit, mis on nüüdseks väljunud psühholoogia teemalistest blogidest ja lähisuhtevägivalla nõustamiskabinettidest.

Kuuldes ilmselget valet, ehmatab meist igaüks, kuid veelgi suurem on meie hämmeldus kui valetamist jätkatakse ka peale ümberlükkamatute tõendite esitamist. Kui valetamisega kaasatud mõnitamine ei aita, siis tuleb kasutada hirmutamist, ähvardamist või konflikti tekitamist süüdistajate ridades. Näiteks president Trump ignoreerib avalike esinemiste vältel järjekindlalt ajakirjanikke, kes tema valedele väljakutseid esitavad, vastates demonstratiivselt vaid neile ajakirjanikele, kes temale sobivaid küsimusi esitavad. Sellega lööb ta kiilu pressiliikmete vahele, tekitades nende seas üleliigseid pingeid, kuid vihjab samuti, millist käitumist ta oma kriitikutelt ootab. Nii taltsutatakse oma keelt ja allutakse uuele reaalsusele, kus teatud küsimuste esitamine on keelatud.

Kiskjakütina olen ma harjunud nägema tüüpilisi käitumismustreid, mis viitavad kiskjalikkusele. Nagu lugeja juba on loodetavasti taibanud, on need universaalsed ja ei varieeru isegi kultuuriti. Samuti ei varieeru kiskjalikkus ka sotsiaalselt – kiskja on ja jääb, sõltumata keskkonnast. Vaid kiskjalikkuse avaldumine võib erineda, sõltuvalt sellest, mida kiskja soovib teistele avaldada ja mida mitte. Silmamoonutuses peitub suhtekiskja tugevus.

Vaadeldes President Trumpi käitumist maailmariigi administratsiooni peana, ei ole minul erilist usku, et see erineb Perepea Trumpi käitumisest pereringis, kus sageli pole pealtnägijaid ja kus oma “potentsiaali” on võimalik täies ulatuses ekspluateerida. Donald Trumpi peredünaamika on vaieldamatult hästi hoitud saladus, selle peamine hoidja on esmajoones Donald Trump isiklikult. Kuidas ta oma abikaasa ja alaealise lapsega suhtleb, jääb seega vaid spekulatsioonide valdkonda ja ma võiksin naiivselt uskuda, et valetamine, alandamine ja süüdistamine toimub igal pool mujal kui presidendi pereringis. Kuid minu kogemused on mulle näidanud, et kord kiskja, alati kiskja, sõltumata keskkonnast. Seega ülesanne igaühele – märgake varjatud signaale, mis on nähtavad Donaldi ja Melania Trumpi kuumale – külmale suhtele, millest pajatab järgmine artikkel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.