Flirt Surmaga – Surma Mõrsjad ja vägivaldsed kiindumussuhted.

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 43
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Surm on sarnaselt hävingule looduse kõige hävitavam stiihia, mis ei allu kompromissile, millega ei ole võimalik vaielda ja mis üritab alati tekitada kaost sinna, kus juba varem on kord loodud. Kaos on looduse algseisund. Sellest luuakse kord, kuni taas kaos maad võtab. 

Inimelugi kulgeb kaose ja korra pidevas võimuvõitluses. Inimene loodab meeleheitlikult saavutada oma elus korda, kuid end alatasa ilmutav häving on sama kangekaelne. Nii võibki mõni inimene alluda looduse kapriisidele ja kummardub surma poole, tehes temast enda spirituaalse liitlase ja teenäitaja. 

Kuigi paljudele meeldib võikate mõrvatööde motiive ajada surmakultuse kaela, ei ole selles tegevuses midagi religioosset. See on motiveeritud hoopis hävinguihalusest. Mõrvar mõistab, et kaos on tema üle juba ammu võimust võtnud. Nüüd otsustab ta muutuda selle kaose külvajaks, kujutades ennastki ette kõikvõimsa Surmana. Nüüd tunneb ta end kõikvõimsalt. Nüüd alluvad kõik temale. Nüüd on tema surmakutsar.

Kuid surm pole liitlane. Kes nii ei arva, näitab oma käitumisega varem või hiljem välja, kuivõrd on ta eksinud.

FLIRT SURMAGA

Adolf Hitler ähvardas end mitmetel kordadel ära tappa, kasutades manipuleeriva vahendina oma tahtmise saamiseks enese alavääristamist. Ohvrimeelsus ja perversne allumishimu olid tema alateadlikud mantrad. 

Samas oli füüreril eriline suhe surma ja hävinguga, väljaheidete ja kasvajatega. Hitler uskus haiglaselt, et surm tuleb igal hetkel talle järele. Ta ilmutas hüpohondriku tunnuseid, otsides pidevalt oma nahalt imelikke moodustisi. Ka Eva Braun, kelle kõrval Hitler Berliini maa-aluses varjendis oma enesehävituslikud plaanid ellu viis, oli enne mürgipilli neelamist üritanud varasemaltki endalt elu võtta. Rene Müller, kellel oli füüreriga intiimne sadomasohhistlik – häiriv – kogemus, sooritas enesetapu. Hitleri nõbu Geli Raubal, keda võiks pidada surmahirmus perverdi ainsaks armastuseks, olgu see armastus nii perversne kui tahes, lõpetas elu enesetapuga – või ta tapeti. Suitsiidsete naiste juurde kuulus ka paremäärmuslike vaadetega ekstsentrilise paruni tütar Unity Mitford, kellel oli Hitleriga nii lähedane side, et füürer tagas talle isiklikult peale ebaõnnestunud enesetapukatset kõik ravikulud. Kuigi neid näiteid on vähe, moodustasid need märgatava osa Hitleri nappidest sugudevahelistest intiimkontaktidest, mis pidid olema sama väärastunud, nagu ka nende suhete nõrgemad pooledki – Surma Mõrsjad. Neid kõiki ühendas Hitleriga haiglane himu surma järele.

Adolf Hitler ja Unity Mitford
Adolf Hitler ja Unity Mitford

 

VÄGIVALDNE KIINDUMUSSUHE

Me loome juba sülelastena tugeva sideme ühe oma vanemaga, mida kutsutakse kiindumussuhteks. Täisealisena loome me sarnaseid emotsionaalseid sidemeid teiste inimestega, keda me kõige tähtsamaks ja kallimaks peame. Kui meil oli varane kogemus kiindumusisikuga positiivne – ema hoolis ja kaitses meid -, siis otsime me oma ellu ka hiljem vaid positiivseid tundeid tekitanud kiindumusisikuid.

Paraku kehtib sama ka nendega, kelle ellu toovad kiindumusisikud surma ja hävingut, nagu nende emagi lapsepõlves. Sel juhul räägime me kiindumussuhte mõjust, mis võib olla nii positiivne kui negatiivne. Haiglaseks muutuvad kiindumussuhted, mille siduvaks jooneks ehk kiindumussuhte mõjuks on vägivald – sadism ja masohism. Need on vägivaldsed kiindumussuhted, mis luuakse kiskjaga. Suhte „nõrgem“ pool võib selles olla nii masohist kui kiskjast sadisti kaasabiline keskkonnaga manipuleerimises. Näiteks on igasugused religioossed sektid vägivaldse kiindumussuhte kasvulavad, mille parimaks näiteks oli niinimetatud Mansoni „perekond“.

Charles Milles Mansoni ema oli sündimise hetkel alaealine, 16 -aastane alkoholiprobleemidega tasakaalutu ebaküps naine, kes röövimise eest peagi vangistusse määrati. Noore Charlesi elu polnud meelakkumine ja polegi ilmselt tarvis kirjeldada, milliseid mõjusid see tema kiindumussuhtele jättis. Charles hakka juba varakult ema kopeerima, abielludes 17 -aastaselt naisega, kes talle poja sünnitas. Loomulikult juhtis elu Charlesi vanglasse, nagu ta emagi. 1960-ndate lõpul tõusis mees omalaadse sekti juhiks, koondades oma „isaliku“ käe alla noori ja alaealiseid tüdrukuid ja poisse, kes hakkasid end Perekonnaks kutsuma.

Manson kuulutas end jumalaks ja perekonda oma jüngriteks. Et aga jüngrid järgnevad oma juhile kõikjale, nii juhatas ta ka nemad, nagu Mooses juhtis juutide väljarännet muistsest Egiptusest, eraldatud kõrbeoaasi, kus hakkas plaanima sõda ühiskonna vastu. Kui ta arreteeriti, süüdistati teda 35 mõrvas, mille kaasosalisteks olid noored naiivsed pereliikmed. Perekonna sarimõrvade tuntuim ohver oli filmilavastaja Roman Polański (viimast kuud rase) abikaasa Sharon Tate ja tema veel sündimata laps. Kohtuprotsessi ajal jõlkusid pereliikmed kohtumaja läheduses, piketeerides kiskja toetuseks valjuhäälselt ja roomates nagu loomad neljakäpukil. Kuigi võib arvata, et nad kõik olid ajupestud, sidus neid tegelikkuses kiskjaga sootuks midagi tugevamat – vägivaldne kiindumussuhe.

Charles Manson
Charles Manson 1969. aastal peale arreteerimist

 

SURMA MÕRSJAD

Seda hävingusuhet demonstreeris näitlikult ka nekrofiilse sarimõrvariga koos elanud Karen, kelle ema suri, kui tema tütar oli 15 -aastane, jättes tüdruku sõltuva isiksusega isa hoole alla. Sealt sai alguse Kareni teismelisepõlve kvaliteedi kohutav allakäik. Vahetult peale matuseid üritas isa Kareniga oraalselt vahekorda astuda, kuid ebaõnnestunult. Mõned aastad hiljem vägistas Kareni tema poissõbra sõber, kes endale vahetult hiljem käe külge pani, nagu ka Kareni isa. Surm ja seks segunesid naise lapsikutes fantaasiates, mille valda õrnas eas tüdruk emotsionaalselt külma keskkonna poolt jäeti. Surm ja seksuaalsus olid ka domineerivad faktorid, mis kujundasid Kareni hilisemaid kiindumussuhteid.

Naise järgnevad suhted viisid teda kokku väärkohtlevate meestega, kelle seas oli impotente ja jõhkardeid. Viimase partneriga lõi ta perversse liidu, mis aitas mõlemal oma sadistlikke fantaasiaid välja elada, vägistades ja tappes üheskoos noori tüdrukuid. Ühel korral lõigati ohvri pea maha ja viidi koju külmikusse. Karen meikis seda nagu nukupead ja mees kasutas seda nagu sekslelu. Lõpuks andis Karen end vabatahtlikult politseile üles, kartes mehe destruktiivset poolt, kuigi jumaldas tema head poolt. „Ta oli minu ideaalne partner,“ oli tema kommentaar lõppenud suhtele. 

Alton Coleman ja Debra Denise Brown lõid vägivaldse kiindumussuhte kuratliku koosluse allaheitlikkusest ja kiskjalikkusest, nagu legendaarsed Bonnye ja Klyde’ki. 1984. aasta kahe kuu jooksul põhjustas nende perversne koostöö kaheksa inimese surma. Debra Browni osalus tundus nendes mõrvades nii mõistetamatu, et tema kaitsja apelleeris naise vaimsele alaarengule. Tõepoolest on raske kujutada ette keskealist naist hoidmas kinni väikest tütarlast, keda tema kiskjalik partner samaaegselt vägistas ja surnuks kägistas, saamata ise selle teo eest mingit muud isiklikku „kasu“, kui „passiivset“ osalust. Ometi oli juhtum märksa keerulisem ja veelgi absurdsem. Brown oli oma advokaatidega sama koostöövõimetu, nagu ka tema kuritööpartner Coleman. Naise kaitsja Dennis Lieberman kirjeldas oma kogemust kui „kõige kehvemat kogu oma profesionaalse karjääri kestel“. Kaitsja iseloomustas mehe mõju naisele kui „müstilist, hüpnootilist transsi“. Suurepärane näide sellest transist on Coleman ja Browni vahel peetud dialoog kohtuprotsessi ajal, mil ennast juriidilise kaitsjana (sarnaselt Ted Bundyle) esitlev Coleman kutsus tunnistajapinki Browni.

Alton Coleman ja Debra Denise Brown
Armukesed ja sarimõrvarid – Coleman ja Brown

 

Coleman küsis otsekoheselt ja väga agressiivselt suunavalt, kas naine ründas ainuisikuliselt ohvrit, millele naine vastas jaatavalt. „Kas sa viisid ta alla keldrisse?” Brown vastas peale pikka kõhklemist jaatavalt. „Kas sa lõid teda pähe?“ – „Ma lõin teda, aga ei mäleta, kas pähe.“ „Kus olin mina, kui sina olid keldris?“ – „Sina olid üleval.“ Mõistetavalt ei olnud patoloogiliselt allaheitlik ja mõjutatav naine pääsenud kiskja mõjutuse alt, sest kogu kohtuprotsessi vältel säilis neil omavaheline side, mida vaid korraks õnnestus lõhkuda. Hilisema ristküsitluse vältel küsis riiklik süüdistaja naiselt, palju verd oli keldris, millele naine vastas: „Ma ei tea. Mind ei olnud keldris.“ Et oma armukest elektritoolilt päästa, tunnistas naine vande all: „Mina tapsin selle litsi ja mul on sellest suva. Mulle see meeldis.“

Ka allumishimul on oma variatsioon ja Browni puhul saab rääkida pigem kaasosalusest kui ohvriks olemisest ehk aktiivset osalemist nõudvast ekstreemusest. 1974. aastal Ameerika terroristide organisatsiooni poolt röövitud Patty Hearst jäi pigem ohvriks, keda terroristid korduvalt vägistasid ja ajupesid. 19 vangistuskuu vältel pani Hearst koos terroristidega toime mitmeid jäledaid kuritöid, käitudes nagu vabast tahtest motiveeritud kaasosaline. Ta mõisteti süüdi osaluses pangaröövis, milles ta näiliselt nagu tavapärane kurjategija kaasa lõi, kuid president Bill Clinton andis talle hiljem armu, mis iseloomustab ühiskondlikku suhtumist naisesse kui ohvrisse, mitte kui kurjategijasse. Hearsti käitumine oli seega vabastusotsuse kohaselt motiveeritud enam olukorrast kui haiglasest soovist alluda, milleks teda oli läbi väärkohtlemise ja kiindumussuhete mõjutatud.

Kiindumussuhe (millest tuleb lehel suhtekiskja.ee hiljem korduvalt juttu) annab meie käitumisele alateadlikke juhendeid. See kõik toimub emotsioonide toel, sest kahtlemata on iga inimsuhe emotsionaalne – hoitud koos emotsioonide poolt. Nendeks emotsioonideks võivad olla armastus ja rõõm, kuid nendeks võivad olla ka vihkamine ja kurbus.

Nüüd on ülesanne sinule! Loe varasemat artiklit emotsioonide teadvustamisest ja ürita tuvastada, millised emotsioonid on valdavad sinu suhetes teiste inimestega! Kas sa armastad neid või hoopis vihkad? Kas sind tõmbad elu või surma poole!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.