Miks võib emotsionaalne nakkus olla sama ohtlik kui viirusnakkus.

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 113
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Tänaste ärevate uudiste raames tasub meil endale meenutada, et me elamegi ülimalt nakkavas keskkonnas, kus sotsiaalne suhtlus ei soodusta mitte üksnes viiruste vaid ka emotsioonide levikut. Range sotsiaalne isolatsioon takistab mõlemat, kuid ilma viimaseta ei oleks me enam inimesed ja kindlasti mitte elusolendid. Nagu järgnevalt lugeda võid, on emotsioonide nakkus üheaegselt nii inimloomade tugevus kui nõrkus, õnnistus ja needus.

Afektiivne (emotsionaalne) empaatia, mida võibki tema nimetuse – afektiivne – pärast lihtsalt tundempaatiaks või lihtsalt sümpaatiaks kutsuda, on alateadlik, paljas emotsioon; kognitiivne empaatia ehk tajuempaatia on – nagu nimigi ütleb – seevastu teadlik, intellekti produkt ehk psüühika kõrgem saavutus.

“Emotsioonid on vajalikud motivaatorid psüühiliseks ja füüsiliseks reageerimiseks välistele või sisemistele mõjuritele. Emotsioon juhib isiksuse tähelepanu sellele, et mingit konkreetset käitumist, mida isiksus ei taju alati konkreetsena, tuleb muuta: lõpetada või alustada. “

Neurobioloogiliselt ja käitumuslikult moodustavad need kaks empaatia liiki kaks täiesti eraldiseisvat – kuigi teineteist kompensseerivat – süsteemi.

Täiskasvanutel kas on tundeempaatia või ei ole, seda kunstlikult tekitada on peaaegu võimatu, vastupidiselt tajuempaatiale, mida erinevalt esimesest pole emapiimaga pärandatud ja mida saab üksnes õppida. Samuti seostatakse tajuempaatiat nn. vaimuteooriaga, mis võimaldab teiste isikute käitumist ja emotsionaalset seisundit vaadelda perspektiivitundega.

Kui afektiivne empaatia on omane kõigile loomadele, isegi lindudele ja närilistele, siis kognitiivne vaid inimloomadele – inimestele ja primaatidele -, mis näib tõestavat, et tundelise empaatiaga seotud närvisüsteemid on nii evolutsiooniliselt päritolult kui sotsiaalselt ürgsemad kui teadliku empaatiaga seotud süsteemid. Tundeempaatia tekkis vajadusest kõrgelt arenenud ühiskonnas läbi teiste emotsioonide mõistmise eristada valesid tõelisusest ja vaenlasi sõpradest. Kahjuks, nagu teavad kõik reklaamiagentuurid ja populistlikud poliitikud, on võimalik nii tajude kui emotsioonidega manipuleerida.

Mõlemal empaatia vormil on oma kindel koht inimühiskonnas. Tajuempaatia, mida võiks siinkohal kutsuda kaastundeks, võimaldab näiteks edukamalt juhtida äriettevõtet või sõlmida kokkuleppeid, andes läbirääkijale võime teada, mida teine inimene mõtleb, soovib või ihaleb. Teiste sõnadega mõistab üks isik teise isiku motivatsioone, lubamata end samas tema vajadustest ja emotsioonidest vähimalgi määral mõjutada – ta on emotsionaalsele nakkusele immuunne. See võime „takistab“ ühel oma tundeid sünkroniseerida teise tunnetega, erinevalt kõike tundvatest ja kõigega emotsionaalselt samastuvatest empaatidest, muutes vaatleja vaadeldava emotsioonide kiretuks jälgijaks. Selliselt kaalutlevad kõik tumeda triaadi liikmed, eriti tajuempaatias ülitugevad psühhopaadid.

Tundeempaatia lubab meil aga inimestele nii kaasa tunda kui ka nendega tundeid jagada; teiste tunnetega resoneeruda ja viia ennast sarnasesse emotsionaalsesse seisundisse ehk meeleollu. Samas on edukaks ja jätkusuutlikuks sotsiaalseks suhtluseks vaja olla spetsialist mõlemas empaatias, näiteks matusebüroos, kus omakseid teenindav ametnik ei saa endale sarnaselt klientidega lubada (emotsioonidest nõretavat) nuttu, vaid peab jääma (teadlikult) ametlikuks, kuid samas mitte külmaks ja tundetuks.

Selline üheaegselt empaatiline ja kaastundlik isik mõistab leinajate vajadusi nii materiaalsel kui emotsionaalsel baasil, pakkudes kõige paremaid ja vähem traumeerivaid lahendusi kallima inimese viimsele teekonnale saatmiseks. Sel viisil toimub eraldiseisvate isiksuste vahel emotsioonide samastumine, säilitades samas selged piirjooned arusaamises, kellele nimelt konkreetsed emotsioonid kuuluvad. Seega toetub täisväärtuslik empaatia, mis ei luba teiste emotsioone kaaperdada ja empaatilist isikut empaatilisse lõksu tõmmata, kolmele jalale: oskusele mõista teiste emotsioone (identifikatsioon), tunnetada teiste emotsioone (inkorporatsioon) ja eristada teiste emotsioone enda omadest (irrutamine).

Võtame näiteks enamikule lapsevanematele tuttava tundepuhangu, mis sarnaneb hüsteeriale, mille jooksul lapsevanem keeldub lapsele kommi andmast, sest kodureeglite kohaselt ei ole maiustused vahetult enne õhtusööki lubatud.

Kaastundlik (tajuempaatiaga) ema teab, et lapse tuju on põhjustatud üksnes lapse uskumusest, et komm on talle parim, sest see muudab ta enesetunde koheselt paremaks ja aitab nutu lõpetada (identifikatsioon). Kaastundlik ema ei pruugi lapse hüsteeriale samaga vastata, vaid ütleb lapsele lihtsalt „ei“ ja ei lase end tema traagilistest emotsioonidest kaasa haarata. Nii laps kui ema kaotavad, sest tundetu ema ei paku lapsele alternatiive, nagu õhtusöögi lõpetamine, mis võiksid tal kõigest hoolimata oma tahtmist saada, ja ema ei saa lapse tülikast kisast jagu, kuni võib viimaks närvi kaotades otsutada omapoolse hüsteeria kasuks.

Ülepaisutatud (tunde) empaatiaga ema annab lapse nõudmistele kergekäeliselt järele. Selline ema tunneb lapse ahastust nagu enda oma ja võib seda seostada enda kogemusega, mil ta tundis ääretut kurbust millegi mittesaamise või kaotuse pärast (inkorporatsioon). (Emotsionaalne ema võib väga valusalt reageerida isegi sellele, kui keegi mängukaaslastest tema lapsele viga teeb. Sellise juhul tunnistab ema lapse vastu sooritatud ebaõiglust väga isiklikult, otsekui oleks see tema vastu suunatud, ja võib ülemäärase rangusega – piiripealse käitumisega – rünnata nii lapse mängukaaslast kui tema ema.) Samuti võivad teda enam kohutada lapse karjed, mis sarnanevad rohkem hädakisale kui kapriisile.

Empaatilise ema jaoks on lapse jonnimise ja halamise lõpetamine kõige esmane ülesanne, unustades sootuks põhjused või isegi varem kokkulepitud reeglid, miks laps ei tohi kommi saada. Selline tundeline ülereageerimine takistab emal nägemast, et ta on lasknud käest ülimalt efektiivse sanktsioonivahendi ja rikkunud kogu perekondliku jõutasakaalu, lisaks õhtusöögile, mil laps istult oma toidutaldrikus songib. Kuna tundeempaatia on korrelatsioonis Suure Viisiku neurootilisuse dimensiooniga, siis võib väita, et just äsja sai kirjeldatud väga neurootilise lapsevanema käitumist.

Nii kaastundes kui sümpaatias tugev ja tasakaalukas ema aga suudab mõista lapse jonni tagamaid ja ka tunda piisavalt lapse emotsioonipurskele kaasa, et mitte hakata lapsega pragama ega ka alluda tema ebameeldivale eneseväljenduse viisile (irrutamine). Sellise ema jaoks on esmane ülesanne laps toidulauas sööma saada, nii et laps selle vajadusest ka aru saaks ja maha rahuneks. Ema kulutab piisavalt aega seletusele, et anda lapsele arusaadavalt mõista, mis on tema jaoks vanemlikust perspektiivist kõige olulisem ja millisel juhul laps oma tahtmise saab, ehk laps võib alles peale õhtusööki oma ihaldatud kommi kätte saada.

Selline ema võidab alati. Ka tema laps võidab, sest isegi kui ühest näitlikust korrast jääb väheseks, hakkab laps ajapikku mõistma, et ema ei keela teda kiusu pärast, nagu seda paistab tegevat tajuempaatiaga ema, vaid tema enda enesetunde ja suuhügieeni huvides, vastupidisest tundeempaatiaga emale, kes väärtustab enda ja lapse tegelikest vajadustest enam emotsionaalset harmooniat. Laps õpib oma vanematelt kõige kasulikumaid sotsiaalseid strateegiaid (manipulatsioone), mis võimaldab tal neid täiskasvanuna endagi lastega jagada.

Taju- ja tundeempaatia eraldiseisev olemasolu seletab ka suurepäraselt lahti, miks suhtekiskjad oma ohvritega nii tundetult ringi käivad. Tundeempaatiast motiveeritud altruistlik ennastsalgav käitumine võib minna vastuollu meie individuaalse agendaga. Samuti kaaperdavad emotsioonid meie ratsionaalse otsustusvõime ja takistavad tajuempaatiat kogu selle jõhkras efektiivsuses ekspluateerida.

Teiste negatiivsete emotsioonide lõksu jäämine ja enda positiivsete emotsioonide paljastamine kurnab tahes-tahtmata psüühilisi ressursse, mida pole ühiskonnas kunagi üleliia. Kui kellegi eesmärgiks on teisi petta, siis peab ta sellega kaasnevaid emotsioone varjata või matkida suutma. Seepärast pole sotsiaalsetele kiskjatele ja tumeda triaadi isiksusele mõlema empaatia vormi üheaegne esinemine kuigi tulus, juhul kui sotsiaalse funktsioneerimise sihiks on võetud omakasu, mis inimeste maailmas tabatakse vastuoluliste näoilmete ja kehakeele järgi. Siin peitubki lisaks kiskjalike isiksusejoonte omamisele suhtekiskjate empaatiline edu, mis eeldab tugeva taju- ja puuduva tundeempaatia olemasolu. Kuna tajuempaatiaga kaasnev ratsionaalsus põhineb alati enesekontrollil, siis seletabki see ilmekalt, miks on kiskjalike isiksusejoonte seas nii madal neurootilisuse tase.

Taju- ja tundeempaatiaga isikud kasutavad inimestega suhtlemisel erinevaid manipuleerimistaktikaid ja ka alluvad erinevatele taktikatele. Loe lähemalt siit, millised on enimtunnustatud taktikad sundida kedagi käituma oma soovide vastaselt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.