Elulised strateegiad

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Me kõik loome strateegiaid, et elus pakutavast maksimaalselt kasu lõigata, kuid paraku põrkame me alatasa kokku erinevate meist sõltuvate või sõltumatute piirangutega.

Näiteks sooviksime omandada kõrgharidust, kuid meil võib puududa selle omandamise eeldusena vajalik keskharidus. Erinevalt teistest kaasealistest peaksime me sel juhul hoopis astuma gümnaasiumisse, et luua vajalikud eeltingimused kõrgkooli astumiseks. Tõsiasi, et teised samaelised õpivad juba ülikoolis, loob meie jaoks konkurentsi seisukohalt ebavõrdse olukorra, kuid gümnaasiumi või õhtukooli kasuks otsustamine on kättesaadavaid võimalusi arvestades parim, mida me saaksime teha, et vähemalt pürgida ülima eesmärgi poole.

Kui sihiks ei olegi ülikool, siis otsib keskharidusega inimene endale võimalikult väärilise töökoha, mis vastab tema haridusastmele, mitte ei kandideeri suurkorporatsiooni juhiks, mis eeldaks kõrgharidust või eelnevat ärikogemust. Kui see sissetulekut arvestades kesisem valik temale suuri psüühilisi või füüsilisi vaegusi ei tekita ja ta on oma uues ametis õnnelik, siis on loodud piisavad tingimused isiksuse käepäraseks kohandumiseks väliskeskkonnaga. Kui ta pole oma uue töökohaga aga rahul ja tunneb pidevat frustratsiooni professionaalsete väljavaadete piiratuse tõttu, siis ei saa loomulikult rääkida kohandumisest ja see puudus sunnib isikut valima muud strateegia, mis võimaldaks luua balanssi soovide ja võimaluste vahel. Me kutsume selliseid starteegiad eluvalikuteks ja säärast isiksusejoontele kohandatud käitumist elukunstiks.

Milliseid strateegiaid keegi eelistab, sellele ei anna kahjuks vastust inimeste küsitlemine, sest eneseraportid, mille vastustel on sageli subjektiivne iseloom, ei võimalda vaadelda teemat objektiivsest vaatevinklist. Inimesed peavad prosotsiaalset käitumist juba tänu eelarvamustele enim tasutatuks ja kirjeldavad normidele vastavate tegudega kaasnevaid tundeid positiivsetena. Küsitlustele vastavad inimesed on kallutatud olema „normaalsed“, sotsiaalselt koostöövõimelised ja altruistlikud, kuigi tegelik pilt räägib hoopis muust.

Inimeste käitumist jälgides võib saada sootuks palju objektiivsemaid vastuseid, millist reaktsiooni põhjustab kummagi strateegia järgimine ja miks Gordon Gekko ütles filmis Wall Street, et “ahnus on hea.“ Enese väitel truu abikaasa vaatab meelsasti ka kõrvale, kohusetundlik töötaja tuhnib töö ajal sotsiaalmeedias ja aasta emaks valitud naine nõuab oma lastelt karistuse ähvardusel vaid parimaid hindeid tunnistusel. Kaasinimeste aitamine on pigem erandlik – enamikel juhtudel ei sekkuta võõrastesse draamadesse isegi otsese vajaduse tekkimisel.

Eluliste strateegiate juures püsides võiksime vaadelda veel üht (võimalikku) teooriat, niinimetatud K-faktori teooriat, mille kohaselt saab isiksuse individuaalseid eluvalikuid vaadelda liigi taastootlikkuse ehk seksuaalse strateegia valguses. „Aeglase“ elu strateegiaga (pikaajaline paarisuhe) isikud on kõrge K-faktoriga, „kiire“ elu strateegiaga (lühiajaline paarisuhe) isikud on madala K-faktoriga. Pikaajalise paarisuhtega seostub parem mentaalne ja füüsiline tervis ja kõrgem rahulolu monogaamse liiduga, lühiajalist paarisuhtet eelistavad isikud prioritiseerivad vastupidiselt „kähkukaid“ – sisse-välja armastust; ei pühendu ühele partnerile pikaajaliselt; loovad palju kõrvalsuhteid; panustavad suguhaiguste levikusse ja paariterapeutide ületundidele; ning on peale selle veel antisotsiaalse käitumisega, muutes seksuaalse liberaalsuse üheks suhtekiskjalikkuse tunnuseks – kui sinu partner testib voodis alatasa uusi poose ja talle meeldib pornot vaadata, siis harju juba varakult ära tema „rändleva“ pilguga, mis otsib uusi partnereid, kellega koos Kamasutrat lehitseda ja pornot vaadata.

Vaatamata ühiskondlikule halvakspanule ja abielu pühale institutsioonile on ühiskonnas ometi piisavalt neid, kelle jaoks töötab lühiajaline strateegia suurepäraselt. Mõistetavalt praagib evolutsioon liigi püsivuse seisukohalt nõrgemad strateegiad aja jooksul välja, kuid nii „kiire“ kui „aeglase“ elu strateegiad püsivad senini elujõulised, mis viitab võimalusele, et ühiskonna silmis vähem atraktiivne paaritusviis võib olla looduse arvates vägagi kohanemisvõimeline, seda enam, et mõlemad strateegiad otsivad minimaalsete kulutuste juures maksimaalset kasu.

Potentsiaalsetele ja ka reaalsetele tagasilöökidele vaatamata pakub ühiskonnas taunitud lühiajaline strateegia kuludega kõrvutades võrdväärselt palju individuaalset rahuldust, mis muudab selle järgimise küllaltki atraktiivseks. Sest enamasti ei tööta prosotsiaalsed strateegiad mitte iseenda, vaid teiste ja koostöö huvides. Kaotaja on indiviid, võitjaks kogukond ehk kõrge sotsiaalsus isiksusejoonena ei tule sugugi selle omanikule kasuks, mille tõestuseks on Edissoni heaks töötanud ja vaesuses surnud Nikola Tesla ja (mõningase reserveeritusega) ka Steve Jobsi eestkoste all tegutsenud Steve Wosniak. Antisotsiaalsed või antagonistlikud strateegiad töötavad seevastu iseenda, mitte teiste ja koostöö huvides. Kaotajaks jäävad teised, aga mitte strateegia rakendaja, kelle vähene sotsiaalsus on isikliku arengu vaatevinklist kasulikuks ja hinnatud isiksusejooneks muutunud. See töötas suurepäraselt selliste iseteadlike suurettevõtjate nagu Elon Muski, Steve Jobsi ja Thomas Edissoni kasuks. Nende kahe strateegia vahel balansi leidmine (mõõdukas sotsiaalsus) tagab keskpärasuse: nii väiksemad konfliktid kui väiksemad preemiad.

Ausameelsus ja altruism toodavad küll sõprust, kuid on individuaalselt kulukam strateegia – et mitte öelda isegi kommunistlik vaatenurk – kui ahnelt ressursside endale hoidmine ja Kröösuse moodi kuhjamine ning ei ole konkurentsi seisukohalt väga jätkusuutlik. Petmine ja varastamine on kulukad ühiskonnale, kuid karistusest pääsemise korral kindlustavad indiviidile suurema kasumlikkuse ja naudingu. Preemia kaalub õnnestumise korral alati ettevõtmisega kaasnevat riski üle. Iga ettevõtja teab, et kaalutletud risk on edu võti.

Kiire strateegia tuleb kasuks selle järgijale, kuid mitte alati ühiskonnale, mis võib saada isekast tegevusest küll ajutisi hüvesid, nagu seda pakkus oma investoritele näiteks energiagigant Enron või püramiidskeemi levitaja Ponzi, kuid pikas perspektiivis põhjustavad nad sellist kaost, mida me kogesime 2008. aasta finantskriisi ajal. Kiskja teab, et aeglane strateegia kindlustab pikaajalise edu, kuid paraku pole kiskjatele püsivust antud, mida tõestab impulssiivset riskikäitumist põhjustav (Suure Viisiku) madal distsiplineerituse tase. Samuti aitab ettevõtlikkus (kõrge ekstravertsus) kaasa paljude partnerite leidmisele, kellega kiskja ei peagi looma püsivaid liite, sest sotsiaalsus on tema „nõrgim“ külg.

Nii aeglasel kui kiirel strateegial on oma eelised ja puudused, mis kindlasti on põhjuseks mõlema jätkuvale olemasolule. Üksnes aeglast strateegiat eelistavad (maksimaalselt koostöövalmid) isikud tunduvad teistele küll sõbralikud, kuid on samas häbelikud ja ebakindlad ehk teiste sõnadega sotsiaalselt pigem saamatumad ja füüsilistest ressurssidest eemale tõrjutud. Üksnes kiiret strateegiat eelistavad isikud on ühelt poolt vaenulikud, manipuleerivad ja impulsiivsed, teisalt populaarsed, huvitavad ja võluvad ehk sotsiaalses suhtluses märksa edukamad. Inimestel on paraku soodumus pahasid poisse eelistada ja austada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.