Väärsuhe kulgeb kui painajalik näitemäng, mille nimetuseks on Draama Kolmnurk.

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 23
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Väärkohtlevas suhtes esineb domineeriv suhtekiskja arhetüüpse Tagakiusaja, Päästja ja Ohvrina ühes isikus, vahetades otsekui vanakreeka näidendis vastavaid maske – personasid -, nagu seda võiks kirjeldada Stephen Karpman oma Draama Kolmnurga teoorias. Kuigi see mudel sobitub suurepäraselt iseloomustama kiskjalikku väärsuhet, langeb sellele ikkagi dramaatiline lavavalgus, otsekui lavastuks etendus teatris ja mitte koduseinte vahel.

Nimetus „Draama Kolmnurk“ oli Karpmani jaoks loomulik valik, arvestades tema isiklikku huvi näitekunsti vastu. Ka kolmenäoline suhtekiskja „etleb“ erinevaid rolle, varjamaks kas teadlikult või enese teadmata oma õiget rolli. Suhtekiskja tunnused, milleks on domineerimine, kontroll ja manipuleerimine, vahelduvad rollidega. Tagakiusajana üritab ta domineerida, Päästjana kontrollida ja Ohvrina manipuleerida.

Draama Kolmnurga stsenaarium on lihtne, kuid alati publiku magnetina töötav. Ohvri põhirepliik on kõigile juba tuntud ahastus: „Vaene mina!“ Ohvri roll on tunda end ohverdatuna, rõhutuna, abituna, lootusetuna, võimetuna, häbistatuna. Stsenaarium näeb ette, et otsese põhjuse puudumisel ennast ohvrina tunda otsib Ohver üles Tagakiusaja ja ka Päästja, kes võimaldavad tal oma rolli usutavalt välja mängida.

Päästja põhirepliik on üllameelne: „Las ma aitan sind!“ Kuigi Päästja kavatsused on üllad, takistavad nad Ohvril oma rollist väljuda. Tema tegevus vaid süvendab Ohvri abitust ja ohvrimeelsust ning annab Ohvrile võimaluse ebaõnnestuda. Päästja truualamlikkus võimaldab Ohvril oma ärevust ignoreerida, kuid samuti aitab Päästjal oma isiklikke probleeme unustada ja enda vajakajäämisi siira abistamisvalmiduse sildi taha peita.

Tagakiusaja esindab antud stsenaariumis pahalase rolli. Ükski draama pole viimase osatäitjata täiuslik, nagu pole ainuski superkangelane ilma pahalaseta terviklik. Tagakiusaja põhirepliik on lõplik ja kokkuvõttev: „See kõik on sinu süü!“ Tagakiusaja karakteri iseloomulikud jooned on kontrollimine, süüdistamine, kriitiseerimine, vihkamine; tema iseloom jäik, autoritaarne ja ülimuslik.

Draama esimeses vaatuses astuvad üles Ohver või Tagakiusaja. Nende roll on kiskuda ka teised näitemängu või anda käesolevas lavastuses põhjus nende olemasoluks. Kuna situatsioon on küps konfliktiks, astub lavale Päästja. Et lavastus on stereotüüpne ja täis klišeesid, siis meenutab selle stsenaarium seebiooperit, kus Päästja võib võtta Tagakiusaja rolli ja Ohver Päästja rolli. Kõik on segamini nagu pudru ja kapsad ja jätab publiku alatasa nõutusse, kellele nad peaksid parasjagu kaasa tundma. Nende kolme peaosatäitjaga draama ei aegu kunagi ja fokusseerib kõigi tähelepanu võrdselt kõigile kolmele.

Üks stereotüüpsemaid Draama Kolmnurkasid etendub tuntud muinasjutus Hamelini linna vilepillipuhujast, kus algselt linnale appi tõtanud kummaline tegelane astub lavale Päästja rollis, vabastades linna rotiepideemiast. Seejärel on tema täita Ohvri roll, kuna linna juhtkond pettis teda ja jättis mehele lubatud vaevatasu maksmata. Kättemaksuhimuline mees naaseb lõppvaatuses Tagakiusajana, meelitades kõik linna lapsed endale järgnema. Ka Hamelini linnapea esineb kolmes erinevas rollis, mis vahetuvad sama järjekindlalt kui vilepillimehe rollid. Esimeses vaatuses on ta Ohver, vaeveldes rottide poolt vaevatud õnnetu linna ärapiinatud liidrina. Palgates rotiküsimuse lahendamiseks sobiva vilepillipuhuja, ülendatakse ta Päästjaks. Keeldudes vilepillimängijale tema palka välja maksta, esineb ta lõpuks Tagakiusajana, kuni taandub taas Ohvri rolli, kui linn mõistatuslikul kombel nooremast generatsioonist tühjaks jookseb.

Kuna publiku tähelepanu on keskendunud draamale endale, suudab suhtekiskja jätta oma manipulatsioonid kulisside taha varju. Põhirõhk taandub näitlejatööle, mitte stsenaariumile. Suhtekiskja meelistegevus on segaduse külvamine. Ta saab sellest perversse rahulduse (mida ise ei tajugi alati) ja hoiab kõik teised hõivatud enda käitumise põhjuste mõistmisega, mitte tema käitumise motiivide paljastamisega. Kellelegi ei tohi anda mahti asju kaalutletult kõrvalt vaadata. Tema lavastatud stsenaarium peab olema marutempoline ja uputama publiku infoküllusesse, ilma venivate vahepausideta. Publiku all mõtleme me nii suhtekiskja partnerit, kes on aetud kiskja pidevast ja kiirest rollivahetusest segadusse, ja võimalikku perevälist abistajat, kes võiks tegelikule ohvrile abikäe ulatada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.