Alateadvuse kontrollimine – kuidas mitte olla saatuse hüpiknukk

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 33
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Astrofüüsikud olid arvamusel, et ilmaruumi koospüsimine allub mingitele mõistetavatele seaduspärasustele, mida saab teooriatega tõestada, kuid mitte füüsiliselt näha ega katsuda. Miski nähtamatu jõud või aine hoiab kogu nähtavat universumit laiali lagunemast, kuigi paistab tajutava mateeriaga mitte suhestuvat (mistõttu ta ongi isegi meie kõrgetasemelistele mõõteriistadele nähtamatu). See ülioluline, kuid senini mõistetamatu aine moodustab suurema osa meie universumi massist ja teadlased on seda hakanud kutsuma tumeaineks. Kui tundub uskumatu, et me ei taju ega mõista midagi, millest koosneb suurem osa meid ümbritsevast universumist, siis ei ole tarvis imestadagi, et meie sisemine universum on samuti juhitud jõu poolt, mida me igapäevaselt ei märka. See aitab meil hingata, reguleerib meie südamelööke, muudab meid haiglasteks ja ravib meie kehi sõnulseletamatul moel. Me usaldame selle hooleks oma auto juhtimise, kui me kõrvalistujaga ennastunustavalt vestleme ning teeme ikka ja jälle korduvaid vigu ja otsuseid, millest oleneb, kas me saame rikasteks ja edukateks või jääme vaesteks ja viletsateks.

Sigmund Freud, kes tutvustas psühholoogiale ja lääne mõttemaailmale alateadvust kui inimhinge üht põhjatut ja nähtamatut varalaegast, jäi ennekõike teoreerituks või filosoofiks, keda temaaegsed „tõelised“ teadlased ei soovinud endasarnasena aktsepteerida. Freud nägi tõeliselt vaeva, et luua oma teooriatele tugevat teaduslikku alust, kuigi paljud tema järeldused jäid kuni tema surmani kõikuma kusagile väljamõeldise ja tegeliku vahele. Sellest hoolimata kinnitasid tema nägemused ja uskumised lääne ühiskonnas kanda ning muutsid õhtumaade mõttemalli sama murranguliselt, kui näiteks evolutsiooniteooria rajaja Darwin ja heliotsentrilise universumikäsitluse propageerija Kopernik enne teda.

Freud pani aluse psühhoanalüüsile, kui uut laadi inimhinge käsitlusele, mille kohaselt on võimalik inimisiksuse nähtamatuid koostisosasid analüüsida samade põhimõtete alusel, nagu diagnoosida füüsilise inimkeha toimimise dünaamikat. Tema prohvetlik sõnum langes viljakale pinnasele: lääne ühiskond oli võõrdumas religioonist ja senisest jumalikust ettemääratlusest. Et keegi materialiseeris spirituaalse hinge ja võrdsustas seda kõige katsutava ja tajutavaga, tundus ahvatlev nii erialaspetsialistidele kui tavainimestele. Samas rajanes Freudi teooria nähtamatutel ja tajumatutel jõududel, mis mõjutas nähtavat ja tajutavat maailma, segades omavahel kahte reaalsust. Just sellele romantilisele ja meeldiva maitsega segule, mille laiem üldsus meeleldi alla kugistas, võlgnebki Freud oma pöörase edu, mille järelmid veel ka tänapäevast psühholoogiat mõjutavad.

Freudi algatatud psühhodünaamiline liikumine on tänaseks evolutsiooniliselt muutunud, koosnedes mitmetest erinevatest koolkondadest, kuid selle põhituuma moodustav uskumus on praeguse hetkeni muutumatul kujul tunnustatud. Psühhodünaamiline teraapia eeldab, et inimese käitumist, tema tundeid ja mõtteid mõjutavad unustatud ja teadvustamata motiivid; samamoodi nagu mõjutab tumeaine kogu katsutavat universumit. Need motiivid peituvad alateadvuses, mis kontrollib meie elusid isegi suuremal määral kui teadlik mõistus. Meie alateadvuses on peidus meie suuremad (seletamatud) hirmud, meie kired ja rõõmud. Me saame mõnikord temaga unes kontakti, kuid ka siis väljendab ta end meile segases sümbolite keeles. Alateadvusesse jäävad meie traagilisemad läbielamised, mis sarnaste juhtumite kordumisel meid kindlal viisil reageerima sunnivad. Alateadvus on kõige lähedasem jumalale või nähtamatule käele, keda me terve oma elu otsime, mõistmata, et see on kogu aeg meiega koos eksisteerinud. Paljud pöörduvad psühholoogide või terapeutide poole, et otsida üheskoos mustreid, millega alateadvus nende elu kujundab.

Alateadvuse tehniline termin on implitsiitne mälu, kuhu salvestuvad teadmised, mida inimene ei ole tahtlikult ega teadlikult omandanud või mille olemasolust ta ise ei ole teadlik. Seda kutsutakse ka protseduuriliseks mäluks, sest aitab meil näiteks „autopiloodil“ juhtida autot ilma sellele mõtlemata. Alateadvusse peidetud mälestused avalduvad enamasti siis, kui me nendega seostatavaid kogemusi teadlikult ei seosta. Implitsiitne mälu jaotub mitmeks alavormiks, millest üks tuttavamaid on motoorne ehk kehamälu. Tavapäraselt on see sama püsiv kui oskus kõndida või rattaga sõita – selle unustamiseks on vaja erakordselt pingutada, näiteks oma aju vigastada. Teine implitsiitne mäluliik on emotsionaalne mälu, kuhu salvestuvad emotsioonidest laetud info, mida on sama raske unustada nagu rattasõitugi. Isegi amneesia ei kustuta implitsiitsesse mällu talletatud mälupilte või -kilde. Sellele püsivusele toetub ka posttraumaatilise stressihäire fenomen, mis on psüühikast isegi teraapia abil väga visa kaduma.

Implitsiitne mälu on üks püsimälu liikidest, mille vastand on eksplitsiitne mälu, mida taasesitatakse erinevalt alateadvusest teadlikult ja tahtlikult. Eksplitsiitne mälu jaguneb omakorda kaheks: episoodiliseks ja semantiliseks mäluks. Esimene salvestab isiklikud mälestused, mis enamasti on täis sensoorset infot, nagu näiteks sünnituse ajal kogetud valuaistingud, kuumatunne, lõhnad ja isegi emotsioonid, teine salvestab fakte. Üks eksplitsiitse mälu süsteemidest on nn. autobiograafiline mälu, möödunud elu narratiiv, mis koosneb episoodilistest isiklikest läbielamistest, elu jooksul kohatud inimestest ja objektidest.

Ärkvel meel teeb teadlikke otsuseid, mida me väidame end ise tegevat. Seda nimetame me teadvuseks, mis on paradoksaalne, arvestades fakti, et teadvus koosneb enamikus teadmatusest. Meie mõtted jõuavad ärkvel meelde, me näeme inimesi ja esemeid oma ärkvel meelega, kuid tõlgendame kõike nendega seonduvat alateadvuse abil, mis saadab meile vastuseid, miks me peame mingit kindlat nähtust meile omasel kindlal viisil mõistma või nägema. Nii mõnigi kord kuulame me oma alateadvust täiesti lubamatult. Meie elulised otsused on tehtud alateadvusse salvestatud tõekspidamiste varal, kuigi need ei ole meile alati kasulikud. Need võivad pärineda sügavalt lapsepõlvest ja ma võin kindel olla, et sa ei sooviks kuulata suhtenõustamist oma viieaastaselt minalt, kelle teadmised vastassoo kohta pärinesid paar aastat vanemalt tattnokalt, kes näitas sinule toona fotot ühest alasti paarikesest. See konkreetne hetk võis sinu meeltesse salvestuda ja mõjutada kardina tagant sind elulaval etlema ikka ja jälle sedasama tuttavat situatsiooni, mida olid antud fotol oma viieaastase ajuga tajunud.

Meie alateadvus teeb meist need, kes me praegusel ajahetkel oleme, tahame me seda või mitte. Rõõmsad või õnnetud, küllusega õnnistatud või puudustega vaevatud, tervisest pakatavad või alatasa tõbised. See on piirkond meie mõistuses, kuhu peaks kiikama igaüks, kes on võtnud ette pika tee oma allesjäänud elu muutmiseks. Kuigi nähtamatud jõud mängivad kõigiga kui hüpiknukkudega oma salakavalat etendust, sealhulgas ka nendega, kes langevad suhtekiskjate ja düsfunktsionaalsete suhete ohvriteks, ei maksa unustada, et me kõik vastutame enda tegude ja sõnade eest, olgu need pealegi meie vanemate või lapsepõlve keskkonna poolt mõjutatud.

Nii inimese kui arvuti püsimälu säilivad ka peale „toite“ väljalülitamist, inimeste puhul uinumist või meelemärkuse kaotamist. Sinna talletatud info kogus ja sisu pole tavakasutajale alati (teadlikult) teada, ometi kasutab nii inimisiksus kui arvuti operatsioonisüsteem seda pidevalt, sest püsimälestused „tõstetakse“ alateadvusest meie aktiivsesse (teadlikku) mällu tagasi väga sageli. Erinevalt tumeainest, mis nähtava ja tajutava mateeriaga kunagi ei lävi, teeb alateadvus end aeg-ajalt nähtavaks. Kui me võrdleme oma isiksust majaga, siis alateadvus võiks sarnaneda pimeda ja kõhedusttekitava keldriga, nagu Freudi jünger Carl Jung armastas kirjeldada. Sügavale keldrisse on peidetud ammuunustatud mälestused, mille me oleme sinna silma alt ära toppinud. Sinna on ladustatud kõik vähetähtis ja kasutu, mille järele meil konkreetsel ajahetkel vajadus puudub, nagu me tassime näiteks jalgratta sügisel keldrisse või muruniiduki garaazhinurka, sest lumisel talvel pole meil nendega eriti midagi sihtotstarbelist peale hakata.

Enamasti on alateadvusse suunatud mälestusteks hiljutiste kogemuste kajad, näiteks surnud kallima inimese nägu või isegi lõhn. Aja möödudes vajadus nende mälestuste järele väheneb või kaob sootuks ja meile jääb tunne, et me oleme need lõplikult unustanud, sest nende spontaanne ilmumine aktiivsesse mällu katkeb. Me saame näiteks armuvalust või leinast üle, võib-olla ei mäletagi me enam oma esimest lemmikooma, kelle me väikese lapsena kaotasime ja aianurka matsime. Kuid isegi need unustatud mälestused ei kao sageli kusagile, vaid jäävad alateadvuse riiulile sildiga „Oluline“ tolmuma.

Inimmälu toob ilma kasutaja aktiivse sekkumiseta lagedale mälestusi, millest inimene ei ole üldse teadlikki. Mõnikord avastame me üllatusega alles aastaid hiljem keldrisse „unustatud“ esemed ning taasavastamisrõõm tekitab meile sooje tundeid, eriti kui me leiame ammukantud riideeseme taskust raha. Halvemal juhul leiame me alateadvusest mälestused, mida me põhjusega olime teadvuse eest ära peitnud, näiteks lapsepõlve hirmutava kogemuse suure musta koeraga, mis jääb meid paraku täisealisena endiselt kummitama. Kui tavapäraselt „unustame“ me mälestused vähese või olematu aktuaalsuse ja vajaduse tõttu, siis mõned mälestused surume me ise jõuga keldriuksest sisse ja lukustame selle suure tugeva lukuga, mille võtme me sügavale kaevu viskame.

Unustusehõlma vajunud ja isegi tõrjutud mälestuste järele tekib meil vaid episoodiline vajadus ning nendel üürikestel hetkedel, mil nad oma pea vilksamisi keldriuksest välja pistavad, on meil võimalik nende olemasolu nagu taevas sähvivaid piksenooli fikseerida. Nende märkamine vajab paraku teadlikku tegevust (nagu kõuepilvede jälgimist) ja sageli tühipaljast õnne, et üleüldse tajuda, milliseid infokilde me oleme igaks juhuks minevikus alles hoidnud. Kes suudab neid sähvatusi teadlike meeltega registreerida, see suudab omavahel siduda ka nende põhjuseid minevikust ja tagajärgi olevikus. See on eeldus soovimatute käitumis- või mõttemustrite muutmiseks ning ka psühhoanalüüsi põhiideeks ja eesmärgiks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.