Alateadvus ja teadvus – tähelepanu suunaja

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 13
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  


Alateadvuse nägemisraadius ulatub ka visuaalse nähtavuse perifeeriasse, mida me silmadega uduselt tajume. Aja oma käed külgedele harali, nagu oleks sind Jeesus Kristuse kujul ristile löödud, ja nihuta neid senikaua selja taha, kuni käte udune kujund kaob su silmanurgast. See on alateadvuse nägemisraadius, rohkem kui 180 kraadi. Meie teadlik meel näeb seevastu üksnes sinna, kuhu meie tähelepanu fookus langeb, enamasti meie ette, mis hõlmab kõigest mõned üksikud geomeetrilised nurgakraadid. Kõik muu, mis fookusest välja jääb, on teadvusele nähtamatu.

Seepärast ongi tähtis, et me omaksime alateadlikku nägemisraadiust, sest kui põõsaste varjus peaks meid luurama kiskja, ei saa me loota üksnes teadlikule teadvusele, mille fookus võib olla suunatud hoopis kõrvalistele objektidele, näiteks oma vestluskaaslasele või puuladvas siristavale linnukesele. Vaid alateadvus sunnib meid oma teadlikku fookust hädaohule suunama ja nii saamegi teha juba teadliku otsuse, kuidas edasi talitada – näiteks joosta. Kuid kas see otsus ikka on nii teadlik, kui esmapilgul paistab, tundub olevat kaheldav.

Välkkiirel otsusel, mis aktiveerub ohusignaali (ala)teadlikul tajumisel, on emotsionaalne taust. Kõigi elusolendite psüühika on emotsioonidega relvastatud. Antud relvastuse muudab toimivaks just nende automaatsus ja kiirus, mis on sageli teineteisest lahutamatud väärtused.

Emotsioon on ülim psüühika seisund, mis mobiliseerib üheainsa silmapilgu vältel kõik psüühilised instrumendid reageerima aktiveerunud meeleseisundile vastavuses. Emotsioonil ei ole taju ja reaktsiooni vahel mingit asjatut viivitust. Sageli ei rakendagi emotsioon toimimiseks teadlikku taju, vaid võtab tegevusjuhised alateadvusest, minnes loa küsimisel mööda teadlikust teadvusest – alateadvus äratab kiskja silmamisel emotsionaalse reaktsiooni. Sellisel juhul on tegemist afektiga, väliselt nähtava emotsiooniga – emotsionaalse käitumisega -, mis omakorda peegeldab psüühilist emotsiooni, kuigi ei pruugi kattuda inimese enda poolt tajutud emotsiooniga: „Ma ei vihastunud, vaid hoopis üllatusin!“ Emotsioon saab elujõudu vaid sel juhul, kui inimene on selle enese jaoks niivõrd oluliseks hinnanud, et see tema käitumuslikke motiive mõjutama hakkab.

Silmates jalge ees mürkmadu, tõmbume me sellest automaatselt eemale. Alles peale emotsiooni hetkelist vallandumist rakendub tavapäraselt ratsionaalne (teadlik) mõtlemine. Kui me oleme maost piisavalt kaugele hüpanud, silmame me korraga, et tegu on kellegi rumala naljaga – see on kummist valmistatud mao imitatsioon. Koheselt lõpetame me emotsioonidest motiveeritud käitumise ja võtame omaks sotsiaalselt aktsepteeritud käitumise, sest sügavad emotsioonid, mis toimivad alateadlikult, kestavad enamasti vaid hetke – mõne sekundi -, seejärel rakendub tegevusse teadlik meel. Me punastame, sest olime võltsmaole ülemäärase energiaga reageerinud, võib-olla tunneme piinlikust ka ümberkaudsete ees, kes meie kummalist käitumist tunnistasid ja nüüd ennastunustavalt naerda lagistavad.

Tegelikkuses olid alateadvuse poolt äratatud emotsioonid meie tähelepanu (teadliku teadvuse käest) kaaperdanud ja juhtinud meid ülikiiresti ettekujutatud ohust eemale, mis reaalse ohu korral oleks meie elu päästnud – psüühikal polnud lihtsalt aega kulutada, hindamaks ratsionaalselt (teadlikult) ohu kohasust. Ratsionaalne mõtlemine saab nii tähtsa ressursi, nagu tähelepanu, enda teenistusse tagasi alles siis, kui emotsionaalne laeng on pisutki järele andnud, sest emotsioonil on lisaks käitumise motiveerimisele ka veel regulatiivne toime, suunates tähelepanu sellele, mida emotsionaalselt oluliseks peetakse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.