5 arhetüüpset suhtetüüpi, mille alusel hinnata suhte kvaliteeti.

Aita jagada sõnumit teistelegi!
  • 16
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  
  •  

Kuigi kivisse raiutud suhteseisundeid ei ole olemas, saame me vaadelda suhtetüüpe sujuvalt kulgeval skaalal, mille ühte äärmusse jääb soovimatu ja teise soovitav.

suhte spekter

Me saame tuletada viis arhetüüpset suhtestiili – alates normaalsest kuni agressiivseni -, mis moodustavad ajutised peatused sujuvalt kulgeval võrdlusskaalal. Tavapäraselt jäävad enamik suhteid kusagile nende peatuste vahepeale, kuid on piisavalt selliseid suhteid, mis jäävad konkreetsesse punkti seisma ja leiavad seal ka oma lõpu.

Seepärast ei maksa imestada, kui sinu suhtes on kahe või enama suhtetüübi tunnuseid. Suhted on ajas pidevalt muutuvad ja nad võivad olla parasjagu üleminekuperioodil ühelt tasandilt teisele.

Iga suhtetüüp kasutab endale iseloomulikke manipuleerimistaktikaid, millest saad lugeda lähemalt artiklist “Kuidas meiega manipuleeritakse: kuraditosin taktikat“. Aga just viimase suhtetüübi analüüsile on enamik lehekülje suhtekiskja.ee ruumist pühendatud.

Alustame siis oma rännakut normaalsest äärmusest ja siirdume sujuvalt düsfunktsionaalsesse äärmusse, muutes normaaluse standardiks (referentspunktiks) kõige esimese suhte, millega tagapool reastatud suhteid võrrelda.

Normaalses suhtes on esindatud kaks iseseisvat suhtepartnerit, kellel on elus kummalgi omad individuaalsed eesmärgid ja omaks võetud väärtused, kuid ühine tee. Nad tegutsevad kui ühe organisatsiooni – ettevõtte – erinevad allüksused, mis teevad vajadusel tihedat koostööd. Ühistöö põhjuseid on isegi rohkem kui individuaalseid vajadusi, kuid kumbki partner ei soovi nendes osaledes teist poolt kontrollida, usaldades teda tema otsustes ja olles kindel, et mida iganes too ka ei teeks, see on tehtud ühise perekonna hüvanguks.

Normaalsed partnerid võivad küll enamiku ajast omaette nohistada, täites näiteks tööülesandeid, kuid kui nad koos on, siis jäägitult – füüsiliselt ja emotsionaalselt. Ühiselt koduseid ülesandeid täites, lapsi kasvatades, süüa valmistades ja voodis armatsedes.

Kuna need partneri annavad teineteisele nii palju hingamisruumi, siis aktsepteerivad nad ka lahkuminekut. Enamasti rahumeelselt ja leplikult. Tõenäoliselt jäävad sellised ekspartnerid ka peale suhte lõppemist sõpradeks, mis teeb sellest suhtest kõigi teiste suhtetüüpide kullastandardi – normaalsuse referentspunkti.

Kuid tasub tähele panna, et ühe suhte dünaamika võib aja jooksul skaalal nihkuda ja omistada teise suhtetüübi kriteeriumid. Näiteks normaalselt alanud suhe võib millalgi muutuda vähem normaalseks või isegi talumatuks.

Järjekorras teist suhtetüüpi võime kutsuda ühildamatuks suhteks. Selles suhtes on partnerid kas emotsionaalselt või füüsiliselt või nii emotsionaalselt kui füüsiliselt lahku kasvanud. Kuidas iganes asjad nii kaugele jõudsid – nüüd on mõlemad lõhkise küna ees. Suhtes puudub lihtsalt see säde, mis selle uuesti ellu ärataks. Partnerid elavad ühes majas või korteris, nagu ruumi jagavad üliõpilased, kes elavad kumbki oma iseseisvat elu. Vaid materiaalne omand ja ühised lapsed võivad seda liimina veel koos hoida.

Kumbki partner on juba ammu loobunud teisele toetumast, temalt nõu või abi küsimast ja nende olematu voodielu on sama hall nagu igapäevgi. Isegi emotsionaalselt kokku kasvanud ja ideaalselt sobivad partnerid võivad füüsiliselt lahku kasvada. Nende vahel puudub kirg ja seksuaalne külgetõmme. Nad on küll sõbrad, kuid mitte armukesed. Sama on lugu suhtega, kus eksisteerib lõõmav kirg, kuid see kütus ei lükka suhet emotsionaalselt edasi. Peale seksi pole selles suhtes midagi siduvat.

Kui ühildamatu suhe peaks ära lagunema, ei protesti kumbki pool kaua, mis muudabki sellise suhte pigem normaalseks kui ebanormaalseks.

Kolmas suhtetüüp on vanemlik suhe, kus üks suhtepool on individuaalses ja isiklikus vallas nõrgem kui teine. Selles suhtes on kokku saanud alfa ja oomega. Aktiivsel alfal on vanemlikus suhtes täita kõikvõimsa vanema, oomegal aga tema abitu lapse roll.

Vanem annab juhised, mida tema laps siis kas sõnakuulelikult või vastumeelselt täidab või jätab sootuks täitmata. Ei aita ta kaasa koduste ülesannete täitmisel, on püsivalt võimetu perekonda majanduslike ressurssidega varustama, kuid loodab sedavõrd rohkem, et vanemlik pool kõik tema eest ära teeb. Mõistetavalt ei saa üheski küpses suhtes nii laiaulatuslikud isiksuse puudujäägid kaua ilma kaasneva katastroofita toimida. Aktiivne pool tunneb suhtes püsides täiendavat vastutusekoormat nii enda kui oma partneri heaolu ees.

See on sõltuv ja parasiteeriv suhe, kuid sageli muudab lapsik pool, kellel on sõltuvad isiksusejooned, seda oma teadliku ja tahtliku tegevusega funktsionaalselt impotentseks – ta lihtsalt ei oska teisiti.

Kui vanemlik pool suhte omaalgatuslikult lõpetab, üritab abitu pool teda tagasi võita või asub uue „vanema“ otsingule, mis muudab selle suhte pisut halvaloomulisemaks kui järjekorras olnud eelneva suhte. Kui aga vanemlik pool eelistab hoolida ja juhtida ning lapsik pool seda omapoolse „koostööga“ võimaldab, siis võib selline suhe isegi kesta ja mõlemad suhte pooled on selles õnnelikud.

Neljandas suhtes on kirge isegi ülearu. Võistlevas suhtes seisab kumbki partner tigedalt oma õiguste eest nagu kindral väesalga ees. Kaks tugevat kivi hõõrduvad teineteise vastu. Mõlemal on suhte kestel välja kujunenud jäigad standardid ja maailmavaade õigest ja valest, mis teisele poolele jõuga peale sunnitakse. Kumbki ei anna järgi. Kumbki arvab, et just temal on õigus. Kummalgi partneril on obsessiiv-kompulsiivsed isiksusejooned. Need partnerid võivad päevi isegi nii tähtsusetu asja nagu kardinate valiku üle vaielda. Ühiseid lapsi kasvatavad nad ka üksnes omaenda individuaalsete arusaamade järgi.

Kui selline suhe lõhki läheb, võivad ekspartnerid muutuda teineteise suhtes kättemaksuhimuliseks, surudes teisele poolele peale ebainimlikke lahutustingimusi. Nagu Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit külma sõja ajal, eelistavad kumbki pigem koos oma endise kaaslasega hukkuda, kui tema nõudmistele alluda. Tuumapomme selle perekonna sõjavarustuses küll pole, kuid sama hävitusliku töö teevad ära ühise vara ja laste vägivaldne jagamine, mis muudab selle suhte märksa vääramaks kui eelmised suhted.

Viimane suhe jääb nimekirja lõppu põhjusega. Agressiivses suhtes on kõigi eelmiste suhtetüüpide tunnuseid, kuid üks äratuntav omadus on ülidominantne partner, kes võtab võimu ainuisikuliselt enda kätte jõu ja ähvardustega.

Agressiivses suhtes on verbaalne ja füüsiline vägivald teise partneri kallal tavapärased. Domineerival partneril on tõsiseid isiklikke psüühilisi puudujääke, ta võib vaevelda vaimuhaiguste või kooseksisteerivate isiksusehäirete käes. Tema partner ei pruugi olla vähem dominantne, kuid enamasti ei ole tema seisukohad nii jäigad ja absoluutsed kui domineerival partneril. Isegi kui kaks kivi peksavad teineteise vastu, annab üks millalgi ikka järele. Kui aga võitleva partneri asemel on alluv – sõltuv – partner, siis esineb konflikte küll harvemini, kuid nende intensiivsus on sama kõrge.

Nende partnerite lahutusprotsess kujuneb õudusunenäoks, millele on internetilehel suhtekiskja.ee palju ruumi pühendatud. Loe lähemalt väärsuhte tunnuste kohta siin.

Kui sina tunned viimase suhtetüübi tunnused ära ka oma suhtes, siis soovitan sul lugeda artiklit tingimusteta armastusest.

Samuti soovitan lugeda artiklit kiskjalikust suhtetantsust, kuidas suhtepartnerite koostöö ja isikuomadused dikteerivad väärsuhete toimimist.

Ära unusta allpool antud artiklit kommenteerimast, kui sul on omalt poolt midagi lisada, sest sellest võib ka teistel abivajajatel kasu olla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.