Inimsuhted toovad välja meie head ja vead

Inimsuhted


Inimkooslus on peaaegu alati meie vajaduste ressursiks ja pärssijaks, töötades omalaadselt „annan-võtan“ printsiibil. Esimesel juhul on ühiskond rahulduse allikaks, teisel juhul nördimuse põhjustajaks. Ressursside omandamisel põrkame me alati kokku kellegi teise omanditundega. Seksi ihaldades peame me arvestama potentsiaalse partneri soovi ja vaba tahtega, võib-olla ka tema vanuse ja intellektiga. Kellegi materiaalset vara himustades peame me arvestama selle vahetusväärtust ja omandi ülekannet reguleerivaid seadusesätteid, mis on samuti inimeste poolt loodud. Seda ignoreerides töötavad interpersonaalsed suhted meie vajaduste saavutamisele negatiivselt vastu. Kui teised inimesed meid karistuseks vaba ühiskonna ressurssidest isoleerivad, siis on nad tekitanud meile veelgi suuremaid vaegusi, kui meil oli olnud enne seksuaalvahekorra sunniviisilist läbiviimist või vara omandisuhte vägivaldset ülekandmist.

Kuid meie vajadused ei piirdu ainult materiaalse turvalisuse tagamisega. Üks inimeste põhivajadusi on kuuluvustunne, mida saab tagada vaid teistest sarnastest inimestest koosnev kogum. Ürgajal tähendas kogukonnast väljaheitmine ja tema kaitsest ilma jätmine peaaegu kindlasti indiviidi surma. See hirm on evolutsiooniliselt meie sisse kodeeritud tänapäevani. Sotsiaalne tõrjutus võrdub rahuldamata põhivajadustega ja tekitab enim ängi isegi nälja ja janu käes vaevlevale inimesele, kes näeb päästmist üksnes sõbralike liigikaaslaste poolt. Robinson Crusoe jaoks poleks mistahes leitud aare olnud kallim, kui kaldale randuv paat tuttavaid rõivaid ja tuttavat keelt rääkivate meremeestega. Kuid mis peamine: inimese iseloomujooned ja käitumislaad väljenduvad peaaegu alati sotsiaalses suhtlemises, mistõttu on sotsiaalne keskkond ka alati parim isiksuse rikutuse indikaator.

Inimsuhted „häirivad“ meid igapäevaselt isegi siis, kui me oleme kaaslastest üksindusse isoleeritud, mis tekitab veelgi suurema ihaluse teistega suhelda, olenemata sellest, kuidas me seda võiksime peljata. Sa ei tunne ärevust tühja külmkappi sajatades, kartes, et see võib sinu peale vihastada ja sind hüljata, võttes kogu allesjäänud söögi kaasa, nagu sa kardaksid solvata enda laste ema, kes su seepeale maha jätab ja lastega mujale – näiteks naabrimehe juurde – kolib. Kaasaegses ühiskonnas on meie hirmude objekt nihkunud materiaalselt sotsiaalsele, vaatamata sellele, et statistiline tõenäosus surra kaitstud koduseinte vahel on endiselt väga suur (ligi veerand surmapaikadest on kodud). Enam ei pea me kartma tihnikus varitsevat mõõkhambulist tiigrit, vaid solvangut liigikaaslaselt, keda me tunneme või ei tunne. Välistest stiimulitest tulenev sotsiaalne ärevus on tavapäraselt iga patoloogilise käitumise põhjustaja.

Igasugused häired isiksuse korrapärase funktsioneerimise tasandil puudutavad seega inimsuhteid. Arvatase, et keel, meie isiksuse tööriistade rakendamise üks ülimaid produkte, on algselt loodud isikutevaheliste probleemide lahendamiseks. Selle teooria kohaselt on meie isiksus arenenud välja vajadusest funktsioneerida sotsiaalses keskkonnas harmooniliselt. Igasugused erinevad ebakõlad ja probleemid selles keskkonnas takistavad mõistetavalt ka isiksuse tööriistade aktsepteeritavat kasutust.

Kui inimene elas kord looduslähedasemat elu, sõltudes ellujäämiseks pigem looduslikust keskkonnast kui kunstlikust inimühiskonnast, oli ta võrdväärselt haavatav nii loodusjõudude, loomade kui ka liigikaaslaste poolt. Kuid need ajad, mil põõsast väljahüppav mõõkhambuline tiiger šokeeris inimpsüühikat sel määral, et see kaotas osaliselt või täielikult oma adaptsioonivõime, on ammu möödas, vähemalt arenenud lääneriikide – juba mainitud VEIDRATE ühiskondade – liikmete jaoks. Modernsed psühhotraumad on vaid harva mitteorgaaniliste tegurite – nagu loodusõnnetuste – poolt põhjustatud. Tänapäeval oleme enda jaoks loonud kunstliku keskkonna, kus kodustatud kiskjalikud „mitteinimesed“ on meie vastu valdavalt sõbralikud. Me võime karta pigem rünnakut enda sarnase inimese kui koera või kassi poolt, harva ka hobuse või lehma poolt, veel harvem kodustatud šimpansi või koguni lõvi poolt. Metsikud loomad on tõrjutud linnapiiridest välja ja kui nad peaksid ka neid ületama, siis tunnevad nad end pigem ise inimeste poolt ohustatuna, kui võiksid oma kohalolekuga inimesi ohustada.

Loomade asemel täidavad modernsete ja mugavusega ärahellitatud inimeste peakolusid igapäevaselt erinevad mõtted, milles figureerivad enamjaolt elavad (ja vahel isegi surnud) inimesed, kellega me puutume (või puutusime) lähedaselt kokku või kellega me suhtleme väga harva. Meie fantaasiates on harva millelegi üleliigsele ruumi.

Kui me mõtleme tööst, siis on see samuti seotud inimestega. Palganumber seostub tööandja või otsese ülemusega, samuti klientidega, kes võiks heldemalt teenuste eest maksta, mis kõik kindlustaks sulle meeldivama pangakonto seisu. Ka teenitud palga kulutamine sõltub teistest sinuga sarnastest inimestest, kelle eelistused tekitavad poodides hinnasurve ja muudavad populaarsed esemed kallimaks. Palgast mõeldes tulevad sulle meelde su lapsed ja su elukaaslane, kes sõltuvad sinu töökusest kas osaliselt või täielikult. Isegi Kuu peale kolides ei vabaneks sa inimkonnast, mis meenutab end sulle koheselt, kui igava ja halli maastiku kohale helesinine maakera kerkib või sa unenägudes teise inimese keha puudutad ja taas koged, kui soe ja pehme see katsudes tundub.

Üksikule saarele sattunud Robinson Crusoe ei mõelnud söömise eesmärgil eluslooma tappes, mida tema ohver temast mõtleb või kas tolle omaksed heidavad mehele tema pidevalt korisevat kõhtu ette. Suure tõenäosusega mõtles Crusoe sel hetkel enda või teiste inimeste südametunnistusele, mis võiks teise elusolendi hukkamist pahaks panna. Kuigi üksiku saare asuka füüsiline trauma on sageli enesetekituslik, tuleneb üksinduse ja isoleeritusega kaasnev psühhotrauma alati inimsuhetest – peamiselt selle puudusest.

Mälu, aju ja varaste elukogemuste vaheline seos

Aju ja mälu


Kedagi uut kohates või midagi uut kogedes moodustub meie mälus unikaalne ühendus. Nagu viide internetilehel, millel klikkides juhatatakse meid viitega seotud infoni. Selle lüliga, mida ajus kutsutakse teatavasti sünapsiks ja millel on kas võtme või lukuaugu funktsioon, seotakse omakorda uus lüli, millel on samuti vastavalt kas võtme või lukuaugu funktsioon, kuni lõpuks luuakse lugematutest närvikimpudest moodustunud mentaalne internet – mälu -, kus informatsioon on omavahel viidetega – lukuaukude ja võtmetega – seotud. Mälu on seega täiesti reaalne ja sõrmega katsutav bioloogiline moodustis, millel on tarretise või süldi konsistents. Anatoomiliselt on mäluühenduste perfektseks loomiseks (ja taasesitamiseks) tarvis sisuliselt kogu meie aju, kuigi vaid mõni üksik regioon vastutab otseselt mälu tekkimise (loomise) eest.

Möödunud sajandi keskpaigas eemaldati ühelt patsiendilt kirurgiliselt hipokampus, mida loova fantaasiaga kirurgid hakkasid tänu selle iseloomulikule S-kujule kreeka keeles „merihobukeseks“ kutsuma. Kirurgiline sekkumine invaliidistas patsiendi paraku kogu eluks, kuigi pealtnäha säilisid kõik isiksuse funktsioonid. Tema varasem mälu säilis endisel kujul, kuid kui ta tunnistas, et ei suuda uusi fakte ja isegi temaga tegelevaid meedikuid meenutada, siis oli selge, et tema aju ei suutnud uusi eksplitsiitsed (tahtlikult taasesitatavad) mälestusi salvestada.

Lõikuse-eelsed mälestused säilisid, sest semantilist informatsiooni (faktid ja daatumid) talletab aju pindmises osas paiknev korteks, mis säilitab kogu andmebaasi isegi siis, kui hipokampus eemaldada. Teine lugu on episoodilise mäluga (isiklikud mälestused), mis vajab säilimiseks korteksi ja hipokampuse vahelist ühendust, sest kronoloogiliste faktidega on ühendatud emotsioonid ja meenutatavad tajud. Isegi peale hipokampuse hävimist või kliinilist amneesiat säilivad need episoodilised mäluühendused, mis on varem loodud ja mida on elu jooksul enim kasutatud. Hävib aga kõige uudsem ja vähekasutatud informatsioon, nagu kustutab merelaine liivarannale astutud värsked jäljed, erinevalt miljonite aastate jooksul kivistunud dinosauruste jälgedest, mis seletabki, miks varane väärkohtlemine on nii raskelt mälust kustutatav.

Kõikidele imetajatele omane hipokampus moodustubki erinevate neuronite kuhjumisel, mis tsementeerivad läbi sünapsite moodustamise uute mälestuste vundamendi. Kuigi inimese hipokampus on vaid üks lüli keerulises Papezi võrgustikus, mis ulatub üle terve aju, ei ole ilma temata uute (eksplitsiitsete) mälestuste loomine võimalik. Hipokampus ja (mälupiltidele emotsiootsionaalset tausta lisav) limbiline süsteem aitavad küll mälul moodustuda ehk sünapseid luua, kuid kogu ülejäänud aju tegeleb selle tõlgendamise ja praktilise aplikatsiooni väljaselgitamisega. Aju korteks ehk pindmine ajupiirkond on tegev mälestuste taasesitamisega ja kasutamisega, ilma milleta poleks ka mälu moodustamisest mingit kasu. Mõnel inimesel võib samuti esineda hälve, mille sunnil mälu taasesitatakse vääralt ehk vale mälestus esitatakse tõese pähe, nagu näiteks mõnedel juhtudel Alzheimeri tõve korral, mis kahjustab esmajoones hipokampust, takistades uute mälestuste moodustumist. Sageli on Alzheimeri patsientide hipokampus ka tavapärastest mõõtmetest väiksem.

Loodusel oli kindel plaan, kui ta torkas ühte „potti“ kokku mälu ja emotsioonid, sest meil on tarvis mäletada ohtlikke situatsioone, millest õppimine võimaldab nendesarnaseid tulevikus vältida. Võib öelda, et limbiline süsteem vastutab meie ellujäämisinstinktide eest, olles samas arutu reageerimiskeskus. Mõistetavalt oli limbilist piirkonda vaja nn. algsetel organismidel, kellelt see ürgne ajuosa evolutsiooniliselt pärinebki. Lihtsakoeline reageerimine välisele ärritajale on iga organismi primaarne ellujäämisstrateegia. Limbilise ajupiirkonna programmeerimine algab sünni hetkest ja kestab teise eluaastani. Kuna kiindumussuhe arendatakse välja esimeste eluaastate jooksul, mil aju emotsioonide- ja mälukeskus on teiste ajupiirkondadega võrreldes kõige aktiivsem, siis mõjutavad kõik kiindumussuhte loomise ja arenguga seotud kogemused kõige enam just seda piirkonda – ja meie emotsioone.

Raskemetall ja raskustega toimetulek

Heavy Metal

Heavy Metal muusika vallutas tormijooksuga 80.ndate aastate muusikalavad ja valitses vahelduva eduga terve aastakümne. Mingites hämarates katakombides sündinud satanistlike juurtega ning ilmselt pidevalt tugevate uimastite haardes ja alamate subklasside hirmuäratava maailmanägemusega fetisheerisivate bändiliikmetega muusikastiil tungis korraga süütute laste tubadesse ja mürgitas nende hinged. Lastetoa ukse tagant, millele selle asukas oli teepervelt näpatud sisenemiskeelu märgi riputanud, kostuv vali ja käre müra ajas hulluse äärele iga korraliku töödrügava keskklassi kuuluva lapsevanema, kelle loodud turvalisse ökosüsteemi oli korraga saatan siginenud.

Isegi kui vaimunõtruse käes värelev bänd väsis ja võttis üürikeseks puhkuseks ülesse mahedamad noodid, sarnanesid kõik balladid ikkagi refrääniga: “Sa oled kõik, mis ma ihkan. I Teen sind üksnes enda omaks. I Ma armastan sind ja nii ma sind vabastangi. I Ma pidin su elu võtma. I Sa oled kõik, mis ma ihkan.“ (Mötley Crüe – You´re all I need. 1987)

Vähe sellest, et pidev müra häiris laste ajutalitust, see muutis ka nende välimust, mis sarnanes üks ühele nende laval kisendavate iidolitega, kellega ükski ontlik pereisa ei lubaks oma tütrel kohtingule minna. Kuid luba polnud vajagi, sõnakuulmatu noorsugu talitas oma äranägemise järgi. Nende lubamatule ja segasele käitumisele leidsid isegi konservatiivsed noorsootöötajad ja haridusametnikud põhjuse headbangimise (muusika rütmis peaga takti löömine, mis nägi välja, nagu üritataks otsaesisega naela lauda taguda) ja moshimise (agressiivne tantsustiil, milles tantsijad nagu tiirased oinad rinnakuti kokku põrkavad) näol, mis pidi otse loomulikult ajutalitust häirima.

Viimane piisk langes kannatlike lapsevanemate karikasse, kui alkoholi, meelemürkide ja (just äsja Ühendriikides oma kanda kinnitanud) briti bändi Judas Priesti muusika koosmõju sundis metalli-kümnendi keskpaigas kaht noort meest kohalikus pargis endale püssist näkku tulistama. 18-aastane noormees hukkus sündmuskohal, tema 20-aastane sõber suri saadud vigastuste tagajärjel kolm aastat hiljem. Hukkunud nooruki vanemad kaebasid bändi ja plaadikompanii kohtusse, otsides vastuseid küsimustele, millele mitmed noorsooga tegelevad spetsialistid olid juba ammu selged vastused välja kujundanud. Priesti neli pintsaklipsustatud liiget istusid viisakalt kohtusaalis ja üritasid tõsimeeli aru saada, milles paganas neid süüdistati.

Sellest oligi raske aru saada, sest keegi „idioot“ otsustas bändi albumi Stained Class lugu „Better by You, Better than Me“ tagurpidi kuulata ja leidis selle tulemusena varjatud sõnumi, mille mõju all ennekuulmatu akt kahe õnnetu noormehe poolt toime olevatki pandud. Varjatud sõnumit „do it“ (tee seda) võis küll vaid meelemürkide mõjul kuulda ja süüdistus lükati tagasi mitte puudulike tõendusmaterjalide pärast, et niinimetatud varjatud sõnumid põhjustavad enesetappe, vaid seepärast, et varjatud sõnum „tee seda“ ei olnud bändi poolt tahtlikult loosse pandud.

Hiljutine uuring annab teada, et agressiivse metallmuusika kuulamisel võib olla sama toime kui tugeval kallistusel. Kuna kallistamine pole ühelegi paandunud metallifännile vastuvõetav, siis on arusaadav, miks selline alternatiiv neile nii meeldiv tundub. Kuid mis peatähtis, uuringu kohaselt aitab käredate toonide ja ebaregulaarse rütmiga Heavy Metali kuulamine leevendada stressi ja vaenulikke meeleolusid ning nakatada kuulajat inspiratsioonipuhanguga, ergutades positiivseid emotsioone ja süstides värskendavat energiat, mis tähendab, et metallmuusika kuulamine on üks agressiivsuse alandamise proaktiivseid viise. Pole ime, et metallmuusika poole tõmbas paipoisside kõrval ka mässumeelseid ja kergelt depresiivseid noori, kelle agresiivset näppude viskamist, peaga lõhkumist ja üksteise vastu põrgatamist oleksid vaimuarstid meeleldi soovitanud vastavate ravimitega asendada.

Sellest suhtumisest ei lasknud end häirida ei fännid ega ka nende iidolid, kelle sulest väljusid kõige meeleheitlikumad sõnumid vägivallast ja seletamatust hirmust, armastusest ja vihkamisest, narkootikumidest ja seksist, raskest elust ja vastikutest vanematest; elu valupunktidest üldse, mis teiste muusikastiilide esindajatele harva meelde tulid. Polnud juhus, et nendesse bändidesse ei kuulunud sellised paipoisid nagu McCartney või (hilisema analoogiana) Justin Bieber. Juba nende bändiliikmete väljakutsuv lavarõivastus, ketid ja needid, savusigaretid ja „fuck off“ mentaliteet väljendasid otsekoheselt mitteallumist nende ühiskondlike vormidega, millesse konservatiivsed haridusametnikud ja tervishoiutöötajad oleksid neid eelistanud suruda.

Sageli elasid muusikud enne kuulsaks saamist ülimas vaesuses, viletsuses ja tõrjutuses, otsides seltsi pigem oma eakaaslastelt kui vanematelt. Nende elukogemused olid neis alal hoidnud allasurutud viha ja agressiivsuse, mida nad suutsid plaatidel miljonite dollarite eest maha müüa ja lavadel publiku sekka paisata, avastades eest hordide jagu noori, kes jagasid nendega nii oma tundeid kui frustratsiooni. Rääkimata sellest, et sellise muusika kuulamine neid rahustas ja hoidis ära õieli noaga amokki jooksmast, mille ohvriteks oleksid suure tõenäosusega olnud nende endi vanemad ja lähedased. Ehk ka doktorid.

Ilmselt oleksid aga ka nende mässumeelset generatsiooni kritiseerinud lapsevanemad oma võsukestele sarnast eeskuju pakkunud, kui neile oleks selleks noortena võimalus antud. Kuid neile oli jagunud vaid õnnelikke meloodiaid armastusest ja päikesest, mis sugugi ei sarnanenud sellise armastuse ja päikesepaistega, mida neile endile vanematekodus pakuti. Just sellise armastuse ja päikesega üritasid nad ka omaenda lapsi kasvatada, kuid millegagi pandi ikkagi mööda. Mis see võis olla, sellest ei saanud enamik aru. Nad nägid kogu seda märatsemist kõrvalt ja pidasid seda probleemiks, sest nende endi põlvkond oli olnud oma vanematele truu ja alamlik.

Oleksid nad kuulanud laulutekstide tegelikke sõnu ja mitte otsinud nendes varjatud sõnumeid, oleksid nad mõistnud ka oma sõnakuulmatute laste tundeid, sest Heavy Metal sünnitas kõige südantlõhestavamaid ja emotsionaalsemaid ballaade, mille kuulamine tundus siis ja tundub ka praegugi olevat ainuõige kaotusvalu ja enesehaletsuse poolt tekitatud haavade lappimiseks. Kuid nii Heavy Metali süüdistajad kui kaitsjad olid üritanud oskamatu kirurgi kombel lappida avatud verejooksu plaastriga, ajades omavahel segi mõisted „põhjus“ ja „tagajärg“.

Lapse vaba kasvamine ja vabakasvatus

Vabakasvatus


„Kõik kuriteod, kogu vihkamine, kõik sõjad on seotud õnnelikkuse puudusega.“ Need sõnad pärinesid Summerhilli kooli asutajalt Alexander Neill´ilt, kelle juhtivaks printsiibiks oli ilma keeldude ja käskudeta arenev ja vabalt kasvav laps. Kui ka sinule seostub Summerhilli koolis viljeletav vabakasvatus kujutlustega distsiplineerimatutest jõmpsikatest, siis pole sa oma arvamusega üksi. Kogu kooli varasem ajalugu on seotud Briti valitsuse püüetega loopida asutusele kaikaid kodaratesse. Idee lapsest, kes võib enda tahtsi järgida oma õnnele ja teha, mida süda lustib, tundus tollastele kasvatusteadlastele ilmselge pühaduserikkumisena.

Neill uskus (täiesti loogiliselt), et kõik lapsed on loomult head ning selleks, et neid sellel puhtal kursil hoida, peab neid täiskasvanute korruptiivsest maailmast puutumatuna hoidma. Et aga olukord ei sarnaneks anarhiale, peab lastele looma vastava keskkonna, milles loodud lõtvasid reegleid enda huvides ära kasutades saavad lapsed õppida õnnelikud olla. Selleks peavad nad end aga esmajärjekorras tundma vabana. Nad peavad küll alluma distsiplinaarsele korrale, kuid võivad seda teha omal äranägemisel lubatu piires. Õpilastel on sarnane vabadus, kui vabakasvatatud lapsel, kuid erinevalt viimasest on neil olemas sotsiaalne ja psüühiline tugi. Kuidas lapsed läbivad ettenähtud õppekava, jääb üksnes nende otsustada. Kui soositud iseseisvusest jääb väheseks ja nad vajavad otsuste langetamise juures lisaabi, siis seda nad ka täisealistelt õpetajatelt saavad. Koolikiusamisega tegeletakse koheselt selleks ettenähtud personali poolt ja vajadusel kaasatakse küsimuste lahendamisele terve kooli kolleegium, õpilased kaasa arvatud.

Kui aga pildid kontrollimatutest ja näiliselt ärahellitatud lastest ei taha ikka veel sinu silmade eest kaduda, siis võib sul jällegi olla täielik alus kahtlusteks. Sinu soovimatust uskuda vabakasvatuse ülimuslikkusse ongi reostanud kujutluspildid kontrollimatutest lastest ja kurjategijatest, kellele määratud karistused (loe: eduka manipuleerimise puudumine) ei vasta nende tegude raskusastmele.

Tegelikkuses on vabakasvatus omaette elustiil, mis nõuab korrektseks toimimiseks just siis meeletut vanemlikku energiat ja enesedistsipliini, kui vanemaid endid ei ole varasemalt vabakasvatuse vaimus üles kasvatatud. Korrektne oleks siinjuures kasutada väljendit mittesekkuv kasvatusstiil, et distanseerida seda halva mainega vabakasvatusest. Summerhilli kooli kommuun koosneb umbes sajast liikmest, kellest ligi 75 on õpilased. Nagu näha, tegeleb ühe lapse huvides protsentuaalselt rohkem täiskasvanuid kui tavakoolis. Samuti ei ole selles koolis õpetajaid selle traditsioonilises mõistes, vaid abilisi, kes aitavad lastel üksnes oma teed valida.

Tavapraktikas (loe: vabakasvatusega) kiputakse neid põhimõtteid unustama ja kas rakendatakse reegeleid liiga jäigalt või liiga lõdvalt – enamasti siiski liialt lõdvalt. Kõigele lisaks – mis on kõige olulisem – ignoreeritakse iseseisvaks kasvatatud lapse vajadusi saada kogu kasvatusprotsessi vältel vanemlikku tuge.

Märatsevad ja sõnakuulmatud lapsed pärinevad suure tõenäosusega perest, kus kasvatusstiil kõigub kusagil mittesekkumise ja ükskõiksuse vahepeal. Lastel on lubatud endil reegleid teha, kuid keegi pole neile seletanud, millised tunded ja vastutus kõige sellega kaasnevad. Arusaadavalt vajavad lapsed reegleid. Nende puudumine tekitab frustratsiooni ja tõrksust. Just sellega peabki vanem oskuslikult tegelema. Paarist toetavast sõnast võib piisata, kuid tavaliselt tulevad need sõnad kas liialt hilja või kontekstist väljaspool. Nii on jäetud lapsed üksi oma märatsevate tunnetega, mida nad paralleelselt oma tegudesse suunavad. Ja sellega peavad olukorra sunnil tegelema kõik teised peale nende vanemate, kes jäävad oma erapooletusele truuks kuni viimse minutini.

Summerhilli koolis töötavad spetsialistid, kelle elukutseks on laste aitamine. Nad ei sega oma tööaega eraeludraamasid, nagu segavad vanemad oma lastekasvatusse töö- või intiimdraamasid. Need spetsialistid pühenduvad täiskohaga laste õnne tagamisse ja saavad läbi selle kutselist rahuldust.

Vabakasvatus pereelus on seevastu otsekui olukorra tagajärg, kus lapsega ei ole aega tegeleda või puuduvad selleks vajalikud oskused. Lihtne on mõelda, et lapsed peavad vanematega koos arenema ja kasvama, kuid seejuures unustatakse, et vanematel puudub erinevalt lastest selleks otsene vajadus. Teiste sõnadega maskeeritakse oma ükskõiksus või oskamatus vabakasvatuse (või veel hullem mittesekkuva kasvatusstiili) sildiga, mis lubab end mingilgi määral tunda paremini, kui ükskõikne vanem, kelle laps redutab sihitult rentslis ja sööb seda, mis ette juhtub.

Alateadvus ja teadvus – tähelepanu suunaja

Alateadvus


Alateadvuse nägemisraadius ulatub ka visuaalse nähtavuse perifeeriasse, mida me silmadega uduselt tajume. Aja oma käed külgedele harali, nagu oleks sind Jeesus Kristuse kujul ristile löödud, ja nihuta neid senikaua selja taha, kuni käte udune kujund kaob su silmanurgast. See on alateadvuse nägemisraadius, rohkem kui 180 kraadi. Meie teadlik meel näeb seevastu üksnes sinna, kuhu meie tähelepanu fookus langeb, enamasti meie ette, mis hõlmab kõigest mõned üksikud geomeetrilised nurgakraadid. Kõik muu, mis fookusest välja jääb, on teadvusele nähtamatu.

Seepärast ongi tähtis, et me omaksime alateadlikku nägemisraadiust, sest kui põõsaste varjus peaks meid luurama kiskja, ei saa me loota üksnes teadlikule teadvusele, mille fookus võib olla suunatud hoopis kõrvalistele objektidele, näiteks oma vestluskaaslasele või puuladvas siristavale linnukesele. Vaid alateadvus sunnib meid oma teadlikku fookust hädaohule suunama ja nii saamegi teha juba teadliku otsuse, kuidas edasi talitada – näiteks joosta. Kuid kas see otsus ikka on nii teadlik, kui esmapilgul paistab, tundub olevat kaheldav.

Välkkiirel otsusel, mis aktiveerub ohusignaali (ala)teadlikul tajumisel, on emotsionaalne taust. Kõigi elusolendite psüühika on emotsioonidega relvastatud. Antud relvastuse muudab toimivaks just nende automaatsus ja kiirus, mis on sageli teineteisest lahutamatud väärtused.

Emotsioon on ülim psüühika seisund, mis mobiliseerib üheainsa silmapilgu vältel kõik psüühilised instrumendid reageerima aktiveerunud meeleseisundile vastavuses. Emotsioonil ei ole taju ja reaktsiooni vahel mingit asjatut viivitust. Sageli ei rakendagi emotsioon toimimiseks teadlikku taju, vaid võtab tegevusjuhised alateadvusest, minnes loa küsimisel mööda teadlikust teadvusest – alateadvus äratab kiskja silmamisel emotsionaalse reaktsiooni. Sellisel juhul on tegemist afektiga, väliselt nähtava emotsiooniga – emotsionaalse käitumisega -, mis omakorda peegeldab psüühilist emotsiooni, kuigi ei pruugi kattuda inimese enda poolt tajutud emotsiooniga: „Ma ei vihastunud, vaid hoopis üllatusin!“ Emotsioon saab elujõudu vaid sel juhul, kui inimene on selle enese jaoks niivõrd oluliseks hinnanud, et see tema käitumuslikke motiive mõjutama hakkab.

Silmates jalge ees mürkmadu, tõmbume me sellest automaatselt eemale. Alles peale emotsiooni hetkelist vallandumist rakendub tavapäraselt ratsionaalne (teadlik) mõtlemine. Kui me oleme maost piisavalt kaugele hüpanud, silmame me korraga, et tegu on kellegi rumala naljaga – see on kummist valmistatud mao imitatsioon. Koheselt lõpetame me emotsioonidest motiveeritud käitumise ja võtame omaks sotsiaalselt aktsepteeritud käitumise, sest sügavad emotsioonid, mis toimivad alateadlikult, kestavad enamasti vaid hetke – mõne sekundi -, seejärel rakendub tegevusse teadlik meel. Me punastame, sest olime võltsmaole ülemäärase energiaga reageerinud, võib-olla tunneme piinlikust ka ümberkaudsete ees, kes meie kummalist käitumist tunnistasid ja nüüd ennastunustavalt naerda lagistavad.

Tegelikkuses olid alateadvuse poolt äratatud emotsioonid meie tähelepanu (teadliku teadvuse käest) kaaperdanud ja juhtinud meid ülikiiresti ettekujutatud ohust eemale, mis reaalse ohu korral oleks meie elu päästnud – psüühikal polnud lihtsalt aega kulutada, hindamaks ratsionaalselt (teadlikult) ohu kohasust. Ratsionaalne mõtlemine saab nii tähtsa ressursi, nagu tähelepanu, enda teenistusse tagasi alles siis, kui emotsionaalne laeng on pisutki järele andnud, sest emotsioonil on lisaks käitumise motiveerimisele ka veel regulatiivne toime, suunates tähelepanu sellele, mida emotsionaalselt oluliseks peetakse.

Kuidas on seotud temperament, introvertsus ja ekstravertsus

Temperament


Kuigi mõnede arvates sünnime me siia ilma tühja valge lehena, on meile antud kaasa teatud soodumused, mis meie edasist elu teatavate tingimuste saabumisel kas positiivselt või negatiivselt mõjutavad. Aktiivne ja ülienergiline laps uurib ümbritsevat maailma pidurdamatult ning kogeb vanemlikku sekkumist (karistamist või kiitmist) rohkem ja vahetumalt kui passiivne laps. Ta imeb rinda sellise intensiivsusega, et ema nägu virildub valust, ja kisendab sellise valjusega, et teda on võimatu ignoreerida isegi naabermajas. Passiivne laps seevastu tunnistab vaikides hektilist keskkonda ja võib seejuures isegi sügavalt uinuda. Tema apaatsus jätab ta ilma sellisest kontaktist, mida kogeb aktiivne laps, sest tema järele ei ole tarvidust pidevalt valvata, teda keelata või karistada, lisaks sellele annab ta osutatud tähelepanule harvemini adekvaatset tagasisidet. Kui ta nutab, siis ei saagi esmapilgul aru, kas ta laliseb endamisi või vajab tõeliselt abi. Üliaktiivse lapse temperament mängib tema vanemate kannatlikkusega ja võib sellele hoopis negatiivselt mõjuda, mis peeglina kahjuks ka temale langeb. Nende mõlema lapse temperament tingib esimesed kogemused ja impulsid, mida nad peegelduvalt maailmalt saavad.

Temperamentne laps võib ka sotsiaalseid ärritajaid teravamalt tajuda kui tema vähetemperamentne eakaaslane. Kõrvaltvaatajatele jääb mulje, et tegemist on närvilise või ergu lapsega. Ta suudab lühema ajavahemiku jooksul vastu võtta rohkem informatsiooni kui vähetemperamentne laps pikema aja jooksul. Informatsiooni rohkus võib tingida tajutavate vastuolude mitmekesisuse ja muuta lapse ülitundlikuks, neurootiliseks. Kui väline keskkond ehk tema vanemad ei aita temperamentsel lapsel vastu võetud informatsiooni arusaadavalt süstematiseerida ja selle mõjusid tasakaalustada, muutub laps väga mõjutatavaks hilisematest ärritajatest, nagu sõpruskond ja kool. See tekitab vanematele aga lisakoormuse, mille edukas haldamine sõltub paljustki lapsevanema enda temperamendist ja intelligentsist.

Temperamendil saab seega meie elus olla nii positiivne kui negatiivne mõju. Mõned inimesed on loomuomaselt rõõmsameelsed ja entusiastlikud, nendele säravat päikest varjutavad harva tumedad pilved. Tegemist ei ole ka teeseldud optimismiga, sest õnnelikkus on nende isiksuse üks püsivaid koostisosi. Näib, otsekui oleksid nad pideva dopamiini laksu all. Suure Viisiku isikusesedimensioonide kohaselt saab temperamendi positiivse afektiivsuse klassifitseerida ekstravertsuse faktorisse. Negatiivne afektiivsus tingib aga meie tundlikkuse välistele teguritele, mis tekitab hirmu ja ärevust, kurbust, süütunnet, madalat enesehinnangut ja teisi soovimatuid emotsioone. Kuna temperament näib otseselt mõjutavat meie käitumist, motivatsioone ja kognitiivseid süsteeme, siis seostavad mõned uuringud temperamentseid isiksusejooni, nagu impulssiivsus, ekstravertsus ja neurootilisus, isiksuse patoloogiatega, mis näivad olevat mõjutatud sarnastest neurotransmitteri süsteemidest.

Temperamendiga seotud introvertsusel ja ekstravertsusel on suurem mõju isiksuse kujunemisel kui esmapilgul arvata võiks. Introvertsus ja ekstravertsus on vastassuunalised evolutsioonilised strateegiad, reageerimaks välistele impulssidele. Esimesel juhul uurib organism maailma alalhoidlikult ja vähem reaktiivselt, teisel juhul väljendub organismi huvi kõige välise vastu aktiivses sekkumises. Introverte näib enim mõjutavat hormoon serotoniin (karistuse vältimine ja sotsiaalne ärevus), ekstraverte dopamiin (naudingute otsimine ja impulssiivsus), mille tase on kõrgem novembris ja detsembris, madalam aga mais ja juunis sündinud täiskasvanute inimeste organismis. Samas on veebruarist kuni aprillini sündinud isikud enim motiveeritud dopamiini poolt reguleeritud uudsete stiimulite otsimisest.

Näib, et kumbagi neid hormoone majutav anum on teineteisega ühendatud, sest suurem kogus dopamiin tingib vastava koguse vähem serotoniini ja vastupidi. Näiteks meeleolu stabiliseeriva serotoniini langus põhjustab obsessiiv-kompulsiivset käitumist ja on tugevasti seotud armumisega kaasnevate kinnisideedega romantilisest partnerist. Ka introverdid on kinnisideelised enda isiksuse suhtes, sest nende mõttemaailm ringleb alatasa subjekti – iseenda – ümber. Introvertset ja sotsiaalselt eemaletõukavat käitumist – lisaks negatiivsetele emotsioonidele – reguleerib aju parem poolkera, täpsemalt parem otsmikusagar ja ekstravertset sotsiaalselt tõmbavat käitumist – lisaks positiivsetele emotsioonidele – vasak otsmikusagar. Kummagi maailmavaate keskpunktis on erinevad objektid, millest sai kolmandas peatükis lähemalt räägitud. See mängib keskset rolli nii mõtlemises kui tunnetuses.

Introvertselt pärssivat ja ekstravertselt ergastavat käitumist on võimalik võrrelda autonoomse närvisüsteemi kahe liigiga – sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemiga. Mõlema mõju inimorganismi ja psüühika toimimisele on sarnane introverdi ja ekstraverdi käitumisele, millest üks pigem pidurdab, teine kiirendab; üks pelutab, teine erutab; üks tõukab, teine tõmbab. Sümpaatiline närvisüsteem aktiveerub ohu- või stressisituatsioonis, kiirendades näiteks südametööd, tõstes vererõhku ja laiendades silmapupille. Antud närvisüsteem saigi selle funktsionaalse eripära tõttu oma nime – sümpaatiline -, sest sümpaatse vastassoo esindaja juuresolekul kiireneb erutusest meie pulss ja ahenevad pupillid. Parasümpaatiline närvisüsteem mõjub organismile sootuks vastupidiselt – pidurdavalt -, mistõttu tema saigi nime „antisümpaatne“. Viimane juhtib kogu süsteemi rahuolekusse, mille tulemusel aeglustab südametöö, langeb vererõhk ja ahenevad silmapupillid, täpselt nagu langeb meie süda saapasäärde, kui silmame tänaval oma kallimat kõndimas teise inimese käevangus. Kõik need protsessid on automaatsed ja ei allu meie tahtlikule kontrollile.

Kuigi intro- ja ekstravertsust peetakse päritavateks, võib kiindumusmudel ja kasvatus seda mõjutada. Nagu iga lugeja võis eelmisest peatükist järeldada, võib introvertidele omane häbelikkus olla põhjustatud ebakindla kiindumusstiili või ülirange kasvatuse poolt, mis sunnib inimest sotsiaalset suhtlust vältima, nagu seda eelistavad teha vältivad isiksused ja kaootilised kiindumustüübid, vastupidiselt ärevatele kiindumustüüpidele, kes otsivad iga hinna eest sotsiaalset keskkonda ja ihaldusväärset kiindumusisikut selles, kaldudes pigem ekstravertsusele. Ebakõlad geneetiliste soodumuste ja keskkonna mõjutustest kujundatud käitumise vahel tekitavad aga patoloogiaid, näiteks kui impulsiivne ja pidevalt uudseid situatsioone ihkav isik on tänu autoritaarsele kasvatusele madala enesekindlusega ja eemaldub keskkonnast, mis võiks tema anatoomia poolt nõutud vajadusi rahuldada.

Kiskjalikud soorollid ehk mis eristab nais- ja meespsühhopaate

Naissarimõrvarid


Marissa Harrison keskendub oma uurimuses naissarimõrvaritele, mis tundub esmapilgul olevat tuulte tallamisena, sest naised (isegi naispsühhopaadid) on loomuomaselt rahumeelsemad ja füüsiliselt nõrgemad kui mehed ning vähese esinemissageduse tõttu statistiliselt pigem haruldus või anomaalia. 21. sajandi künnisel on aga antud vaatenurk hakanud muutuma ja üha enam uuringuid kaasab lisaks meestele ka naispsühhopaate, sest iga kuues sarimõrvar on naine, kellest ligi 40 protsendil esineb mõni vaimuhaigus või isiksusehäire.

Harrisoni uurimuses paljastuvad huvitavad mustrid, võrreldes meessoost kiskjatega. Nagu üritavad nartsisstid rõhuda enam soorollidele, mis tõstaksid nende sotsiaalset staatust, nii valivad ka naismõrvarid elukutseid või rolle, mis seostuksid enam naiselikkusega. Statistika kohaselt töötavad läbilõikes peaaegu pooled naissarimõrvaritest meditsiini või hoolekandega seotud ametites. Nendest omakorda pooled tegelevad lastega, olles lastehoidjad või emad, seetõttu on nende sagedasemad ohvrid ka lapsed ja vanurid, ühesõnaga isikud, kellest naiselik jõud üle käib. Mõrvarite elukutsed varieeruvad õpetajatest kuni prostituutideni, paljude käitumisel on antisotsiaalne iseloom (petlikkus, võlts võlu), enamik naisi on haritud, keskmise või pisut üle keskmise välimusega, kuuluvad alam- või keskklassi ja peaaegu kõik tunnevad oma ohvreid, kellel on nendega sugulussidemed.

Olles aga sugulussidemetes kõige verejanulisema meeskiskjaga, võib pereliige tunda end kui vihase lõvi selja taha varjatult. Meespsühhopaate ei motiveeri emotsioonid, millel baseerub tavapäraselt kiindumine, vaid veri, mida saab jagada nagu rahagi. Mateerial on psühhopaadi silmis alati kõrgem väärtus kui mingil ebamäärasel emotsioonil, mida ta nagunii ei tunne. Seega seob psühhopaati teiste inimestega vaid konkreetselt tajutavad sidemed, nagu sugulusliin. Psühhopaatlikud meeskiskjad peavad oma lähedasi enda omandiks, mida tuleb vere hinnaga kaitsta. Rünnak lähedaste vastu võrdsustub otsese rünnakuna ka kiskja isiksuse ja kogu loomuse vastu, mida ei saa jätta karistamata.

Kirjeldatud kaitsev taktika on üks osa evolutsioonilisest käitumisest, mis sunnib oma ihu vilju säästma, et pärandada neile oma geneetiline info. Samas on see ka üks osa nartsissistliku isiksuse tööpõhimõtetest. Esimeses peatükis mainisime näiteks nartsissistlikke emasid, kes läbi eksponeeritud emaduse võidavad sotsiaalset tunnustust. Ka psühhopaatidel on nartsissistlikud jooned tugevalt esindatud, mille tõttu nad soovivad ühiskonnas hinnatud standardite kohaselt esineda. Need standardid on enamasti sookohased.

Kõnekäänd „hunt kodu lähedalt ei murra“ kehtib tõepoolest ainult meeskiskjate kohta. Enamik naismõrvarite ohvritest on nende sugulased, kolmandik naistest mõrvavad oma abikaasad, pooled oma lapsed. Naiste mõrvarliku produktiivsuse taga on olenemata keskpärasest välimusest arvukad abielusuhted, mis annab nimetusele „femme fatale“ (saatuslik naine) vägagi kõhedusttekitava varjundi. Kui mehed otsivad ohvreid koduväliselt, siis naised teevad seda oma kodu seinte vahel. Mehi motiveerib mõrvatööle teo seksuaalne tagapõhi, naisi majanduslik.

Sellel võib olla jällegi evolutsiooniline põhjus. Isaste loomade peamine looduslik ülesanne on seemet laiali puistada, emaste ülesanne aga selle seemne eest hoolitseda. Kuna laste kasvatamine eeldab täiendavate ressursside olemasolu, et tagada laste ja enda eksistentsi, siis on mõistetav, miks naised fikseerivad oma motivatsioonid instinktiivselt materiaalse vara kuhjamisele, nagu tegi seda ka Lovisa, kelle peamine eesmärk oli ohvrist vanaproua majanduslik ekspluateerimne. Naismõrvarid saavutavad oma tahtmise surnud abikaasade või laste elukindlustusrahade kogumisega, testamentide võltsimisega või testamendi väljapetmisega.

Naised ei pea oma pereliikmeid enda lahutamatuks tervikuks, nagu messpsühhopaadid seda teevad, vaid ohverdatavaks ressursiks, mis tõotab kaasa tuua suuremaid preemiaid kui läheduse säilitamisest saada võiks. Ka looduses tapavad loomad oma järglasi kui ressurssidest jääb väheks. Kindlasti on nii mõnigi lugeja kasvatanud lemmikloomadena hamstreid, kes on oma pojad inimkasvataja õuduseks ära söönud. Inimestest naismõrvarite eelistatud mõrvarelv on seevastu mürk (koduperenaise ülesanne on perele einet valmistada) ja püssirohi (eriti endast tugevamate meeste vastu), kuid ka (laste) uputamine, pussitamine (selja tagant või une pealt) ja lämmatamine (padjaga, samuti une pealt).

Samas jällegi, kogu kaunis illusioon, mis seostub meespsühhopaatide näilise perekondliku pühendumisega, pühitakse ainsa hetkega, kui psühhopaatlik kaasa, olgu ta mees või naine, sooritab koduväliselt võika kuritöö, mis teda karistusutusse suleb ja perekondliku harmoonia lõhub. Igal heal on oma vead ja suhtekiskjaga koos elades ei tea sa iialgi, kui habras võib olla tasakaal õnne ja õnnetuse vahel.

Sõna kui relv ehk kuidas ära tunda verbaalset väärkohtlemist

Sõnategu verbaalne väärkohtlemine


1950-ndatel pidas briti keelefilsoof John Langshaw Austin Oxfordi ülikoolis loenguid sõnadega tehtud asjadest („How to do things with Words“ – Kuidas teha sõnadega asju ing.k.). See võib esialgu tunduda naeruväärne, et ta omistas lihtsatele kurguhäälitsustele materiaalse tähenduse, kuigi me teame väga hästi, et sõnad võivad mõnikord teha rohkem valu kui näppu lõiganud paber. Austini meelest teeme me sõnu välja üteldes lisaks huulte ja keele liigutamisele veel midagi. Nimelt kui keegi midagi ütleb ehk väidab, siis lisab ta oma väitele teatava jõu, mis mitte ainult ei lisa väitele tema semantilise tähenduse, vaid ka palju selgema interpesonaalsema dimensiooni. Sotsiaalses suhtluses muutuvad sõnad tegudeks ehk midagi sõnadega väites sooritame me konkreetse teo, millel on kindel eesmärk. Austin nimetas selliseid väiteid kõnetegudeks ehk kõneaktideks. Näiteks kui kuuldu sind (emotsionaalselt) haavab, siis võib antud kõneakti võrdsustada sooviga sulle (emotsionaalselt) haiget teha.

Verbaalse väärkohtlemise korral määratleb (ehk teeb midagi) suhtekiskja ohvri tundeid, mis sunnib viimast kahtlema oma tajude, mälu ja terve mõistuse vastavuses reaalsusega. Kui ohver sellest hoolimata nõuab täpsemaid seletusi, järgneb juba halastamatum hämamine. „Sa oled lihtsalt hull,“ võib mees märkida, lisades juurde silmade pööritamise ja näpuga enda otsmikule osutamise. „Alati pead sa ennast ohvrina tundma.“ „Sellist asja pole kunagi juhtunud.“ „Need hääled on su enda peas.“ Tavapärases suhtes ei jää ükski paariline oma kaaslase murede suhteks nii ükskõikseks või üleolevaks, olgu nad nii absurdsed kui tahes.

„Miks sa eile õhtul nii hilja koju tulid, kuigi sa lubasid õigeagselt tulla?“ „Miks sa mind hommikul ei äratanud? Sa ju teadsid, et ma jään muidu tööle hiljaks.“ „Miks sa mulle eile ütlesid, et ma olen paks?“ Vastuseks nendele küsimustele sobivad kõik eelpoolnimetatud kiskjalikud kõneaktid, määratledes jällegi küsija emotsioone või isiksust, mitte vastates konkreetselt ja arusaadavalt küsimustele, mis peaksid kõigile olema mõistetavad nagu üks pluss üks. Enda kõnetegudega sunnib gaasisüütaja oma ohvri pigem kaitseseisundisse, mis suunab õigustatud vasturünnaku algsest probleemist kõrvale, tõstab ohvri ärevustaset ning sunnib teda valima kõige kiiremaid ja lapsikumaid automaatreaktsioone. Ohver tõlgendab kiskja sõnu loomuliku eeldusena, et ta peakski ennast peast segaseks pidama. Need valed, mis peaksid tulema inimese suust, keda sa armastad, tulevad kuuldavale sellise siirusega, nagu ütlekski seda armastav inimene.

Kiskjalikel sõnategudel on sageli seetõttu nii destruktiivne toime, et näiliselt rünnatakse ohvri isiksusejooni, mitte käitumist. Tühine kriitika käitumise aadressil, mida suure tahtmise korral suudab igaüks korrigeerida, ei sunni kedagi nii raevukalt enese eest võitlema kui kriitika isiksuse suunas. Kuna isiksuse muutmine on nii põrgulikult raske, siis mõjub säärane kriitika otsekui surmaotsusena, mille muutmiseks ei ole isegi mõtet kaebust edastada. See on must-valge perspektiiv – igavene ja jääv -, mis edasikaebamisele ei kuulu. Kuna rünnaku all on inimese kõige püham vara – tema isiksus -, siis asub ta loomulikult kaitsesse, mida ründaja on aga juba algselt kavandanud. Vähese energiaga saavutada maksimaalne tulemus – ühe tüüpilise kiusaja meelislahendus.

Sõnu ründevahendina kasutavast kiskjast ei ole koos elades iialgi võimalik lõplikult jagu saada, millalgi õnnestub tal sind ikkagi ära kurnata. Eriliselt võimatu tundub see kolmandate isikute juuresolekul, kelle nähes ta tahab sinu usaldusväärsust nõrgestada või sundida sind reageerima viisil, mis sind sotsiaalselt kahjustaks. Need rünnakud võivad olla väga ühemõttelised, kuigi ka neid saab nimetada kaudseteks kõneaktideks.

Lapse hooldusküsimustes võib ta sind rünnata sotsiaalametnike kuuldes küsimusega: „See on väga tore, et sa liitusid meiega lapse huvides. Huvitav, kui mina sinuga kohtuda soovisin, siis sa ignoreerisid mind,“ viidates su vähesele koostöövõimele, mida võikski pikaleveninud hooldusõigusprotsessi põhjuseks pidada, kuigi andis võimaluse demonstreerida teistele oma võltsi soovi probleem lahendada. Ja loomulikult mõneti väga tavalised väited, mis otsekui lähtuksid tõsisasjast, et sinu puhul on tegemist idioodi või mõtlemisvõimetu inimesega. „Sa ei tea, millest sa räägid.“ „Mitu korda võin ma sulle ühte ja sedasama asja rääkida?“ Need lakoonilised küsimused ei vajagi vastuseid, kuid illustreerivad näitlikult, millega tuleb kiskjaliku kõneakti ohvritel tegemist teha.

Arusaadavalt ei ole verbaalse rünnaku sihtmärgiks enesekindlad ja ratsionaalsed inimesed, kes sellise mõnitamise kohapeal lõpetaksid ja kiskja korrale kutsuksid. Nende asemel seisavad nõrgad ja teadmatuses õnnetud, kes on juba ammu alla andnud. Ehk on nende endi vanemadki nendega sarnaselt lapsepõlves rääkinud. Kiskjaliku suhte edenedes on nad juba nii pehmeks tambitud, et igasugune vastupanu tundub jõuetu ja kasutu.

Nüüd, kui sa tead, mis oli suhtekiskja sõnade varju peidetud algseks eesmärgiks, võid sa valida ka strateegia selle vastu võitlemiseks. Kuid tea, et ükski tavapärases suhtes toimiv lahend ei toimi kiskjalikus suhtes. Kiskja palumine paljastab vaid su nõrkuse, mille tagajärjeks on põlgus ja edasine alandamine. Samuti mõjub lepitamispüüd, mis lisab vaid väärkohtleja rünnakule jõudu juurde ja võimaldab sinu üle suuremat kontrolli rakendada.

Emotsioonide rahustamiseks ja mõtete kogumiseks kasutatav tagasitõmbumine ei sunni kiskjat mõistlikkusele, vaid võimaldab tal veelgi enam hõivata sinu emotsionaalset ja füüsilist ruumi. Sinu taganemine õhutab teda hoopis edasi trügima. Enda motiivide seletamine mõjub samamoodi, nagu sõjas vaenlasele enda strateegiate paljastamine. Mida vähem sa oma plaanide kohta teada annad, seda raskem on tal sind rünnata või valida vastav rünnakustrateegia. Samuti kulutab seletamine üksnes vajalikku energiat, sest tülidele lahenduste leidmine on viimane, mida kontrolli ja kaost ihkav kiskja võiks taotleda. Kui sa hakkad hindama väärkohtlemise iseloomu, siis annab see temale suurema õiguse sind kritiseerimises ja avalikus ründamises süüdistada.

Lõpuks jooksed sa vaid peaga vastu seina, sest tema süüdistused kirjeldavad alati tema enda (sõna)tegusid ja võivad teda sinu suhtes veelgi agressiivsemaks muuta. Samamoodi mõjuvad igasugused ähvardused, mille teostamiseks peaksid sa ka reaalselt valmis olema. Loomulikult on sõda viimane, mida tavapärane inimene võib planeerida – kui see pole just enesekaitse eesmärgil välja kuulutatud. Vaidlemine ja faktide esitlemine on, nagu eespool kirjeldatud, samuti mõttetu, sest kõigil suhtekiskjatel on valikuline ja äärmiselt kehv mälu ning suutmatus teise inimese seisukohti empaatiliselt kaaluda. Väärkohtlemise eitamine on sagedane strateegia, millel ei ole mitte üksnes mitterahuldavaid tulemusi, vaid mis hävitab ohvri igasuguse enesekindluse ja tirib eitaja veelgi sügavamale sohu. Lõpuks jäävad järele vaid enesesüüdistused, mis võiksid toimida oma vigade tunnistamisel objektiivsete faktide mõistmisel, kuid viimased on gaasisüütamise vines alati ebaselged. Sa EI TOHI ennast kunagi väärkohtlemise objekti staatuses olemises süüdistada, sest see pole olnud sinu teadlik valik, vaid pealesunnitud ja osavalt varjatud olukord.

Psüühiliselt on väga raske vaielda vastu väidetele, mida esitatakse üldtunnustatud tõena. Seepärast on soovitatav tunnistada teisele poolele oma subjektiivsust pisikeste muudatuste sisseviimsega lauseehituses ja vältida absolutistlikke väljendeid. „Mina näen, et sa ei käitu oma sõnade kohaselt“ või „minu arvates ei täida sa oma varasemaid lubadusi“ on kindlasti paremad viisid omapoolset erimeelsust väljendada, lisades siia juurde täpsustava küsimuse „Kas ma näen/arvan valesti?“, jätmaks teisele taganemistee, mille peale ta võib leebuda ja hakata ka endapoolset üldistamist tajuma. Kiskjalikus kõneaktis kasutatakse mina vormi haruharva. Isegi seda kasutades ei jäeta kõneakti objektile alati võimalust taganemiseks. „Ma näen, et sa ei suuda enda käitumist muuta“ või „Ma ei usu, et seda probleemi annaks lahendada“ on ehedad näited hirmutamisest ja ähvardamisest, pakkumata mingit alternatiivi vastupidise eeldamiseks. Need keskenduvad enam tagajärgedele – mis peaksid koheselt peale kõneakti lausumist lahkumise või vestluse järsu lõpetamise näol saabuma – mitte lahendustele.

Pekstud koerad ehk kuidas vältida suhtes taandumist ohvri rolli

Ajupesu suhtes

Ajupesu algse kontseptsiooni töötas möödunud sajandi keskel välja Hiina kiskjalik rezhiim, mis ootas oma kodanikelt lojaalsust ja kooperatsiooni. Ajupesu rakendati kõige ebainimlikumal viisil Aafrika lapssõdurite (Small Boys Unit) peal, kelle Revolutionary United Front (RUF) Libeeria kodusõja ajal (1991 – 2002) nende kodudest röövis ja oma kuulekateks tapamasinateks muutis. Laste mõjutusmeetoditena kasutati nii meelemürke kui vägivalda ja ähvardusi, kuni igapäevane terror muutis lapsed inimkiskjate tundetuteks käsilasteks. Kommunistide kerge automaatrelv AK – 47 (Kalashnikov) oli nagu loodud nõrkade laste käte jaoks, kingitusena ühelt kiskjalikult rezhiimilt teisele, ja laste väljaarenemata empaatia võimaldas neile anda kõige kohutavamaid inimsusevastaseid ülesandeid, mida nad vastuvaidlemata täitsid. Kui kiskjale vaid antaks võimalus karistamatult pääseda, rakendaks ta neid vägivaldseid meetodeid vajadusel ka sinu peal. Kuid ümbritsevate hindavad pilgud ja valvas õiguskaitse sunnib ta Stealth-rezhiimile.

Intensiivse armupommitamise lõppemise ja ajupesu rakendumise tagajärjel toimub ohvriga väga kummaline transformatsioon. Senisest (suhteliselt) enesekindlast ja (vahete-vahel) õnnelikust isikust saab korraga (üdini) eneses kahtlev ja ennast süüdistav inimvare, kelle ainuke kinnisidee näib olevat kaotatud armastuse tagasivõitmine. Kiskjalikus paarisuhtes hakkab domineeriv osapool samuti kujundama oma partneri arusaamist ümbritsevast, suhtes valitsevast olukorrast ja mõjutatavast paarilisest endast. Aja jooksul hakkab kannatav pool minetama kõike seda, mis on olnud tema jaoks õige või väär, ja hakkab kiskjalikult partnerilt otsima tuge kõige mõistmiseks, kaotades varem seatud sihtmärgid, oma individuaalsed ideed, oma reaalsuse. Partner dikteerib talle, mis on armastus ja mis on temas nii pööraselt valesti. See kõik tundub toimuvat kui õudusunenäos.

Mitte kõik ülekuulamisel piinatavad, elagu nad pimedal keskajal või modernsel tänapäeval, ei tunnista oma süüd selleks, et piinadest pääseda, vaid isegi seepärast, et reaalsus on nende jaoks kannatuste tulemusel moondunud ja nad hakkavad ka ise oma süüd uskuma. Gaasisüütamise käigus kordub kõik see, selle erinevusega, et eriväljaõppeta ohvril puudub vähimgi võime tajuda (psüühilist) piinamist ja sageli ei peagi ta ennast kannatajaks.

Eelistatavalt on see võimalikult kiire ja lühike protsess. Ma sooviksin seda nimetada „pekstud koera sündroomiks“: mida jõhkram ja hoolimatum on peremehe käitumine oma lemmiklooma vastu, seda leplikum ja alandlikum tundub viimane olevat oma peremehe vastu. „Pekstud koera sündroom“ on minu enda noorukipõlve väljamõeldis, millele ma tulin ühel päeval truualamlikku ja ilma igasuguse eriväljaõppeta koera jälgides, kes üritas tänaval tuigerdava asotsiaalse peremehe iga tudiseva sammuga järge pidada. Millist funktsiooni too matkimist vääriva käitumisega koer oma peremehele etendas, seda ma ei tea, sest mingil hetkel hakkas mees ainult temale arusaadavatel põhjusel oma neljajalgse saatjaga tõrelema, kes selle peale mehest eemale tõmbus, kuid koheselt oma kohale naasis, kui veidrate hetkeimpulsside haardes omaniku tähelepanu tema purupurjus saatusekaaslane teisel pool sõiduteed köitis. See vaatemäng oleks mulle võib-olla märkamata jäänud, kui minu enda energilisel kääbuspuudlil poleks olnud kommet rihma otsast vabanedes nagu arulage suvalise tuule poole silgata, unustades rihma hoidva käe, mis teda igapäevaselt toidab. Erinevalt sellest hooletusse jäetud koerast, kes minu hüpoteesile nime andis, ei hoidnud ei toidu ega sõbraliku käe puudumine teda hoolimatu omaniku juurest põgenemast.

On ilmselge, et koerad on inimestega sarnasemad, kui me arvata oskame. Me mõlemad oleme karjaloomad, keda ühendab jagatud empaatia. Me mõlemad lohutame teineteist rasketel hetkedel ja jagame omavahel nii lähedasi suhteid, mida ühegi teise liigi juures (kassid kaasa arvatud) ei täheldata. Kas on siis raske eristada väärkoheldud koera ja inimest, kes keelduvad vastavalt kas siis omaniku või kaasinimese juurest lahkumast?

Venelaste seas populaarne kõnekäänd „kui peksab, siis armastab“, on ilmselt oma juured pärinud 16. sajandi manuskriptist nimega „Domostroi“ (kodukord vene k.), mis õpetas keskaegsetele venelastele järgima rangeid ortodoksliku kristluse kombeid, rõhutades naise kuulekust pere õnne nimel. Kuigi „Kodukorras“ mainiti naise peksmist kui mehe õigust, ei olnud sellel kunagi säärast tähendust, nagu võiks järeldada fraasist „kui peksab, siis armastab“. Ometi on rahvuse jaoks, kes kutsub oma maad emakeseks Venemaaks ja kus emad etendavad olulist rolli oma poegadele, koduvägivald avalik saladus ja varjatud igapäev ühes koosluses. Polegi väga jõhker võrrelda pekstud koera sarnast käitumist nende hooletusse jäetud lastega, kes jäävad meelsamini oma alkohoolikutest või narkomaanidest vanemate juurde, kui lähevad lastekodusse, kus rahuldatakse nende esmane vajadus turvalisuse järele, mida kodus ei leidu, kuid mitte vajadus vanemliku armastuse järele, mida nad loodavad kõigest hoolimata kodunt leida.

Vaadake kasvõi supernaisest pereema, kes hoiab püüdlikult kodukorda, vahetab autol lambipirne ja õlitab kriuksuvaid uksehingi, kasib oma mugava abikaasa järelt ja varustab külmkappi mehe lemmikõluga, lahendab hilja õhtul nende ühiste laste matemaatikaülesandeid ja muretseb selle pärast, et majapidamine perele kaela ei kukuks. Kas ta kuuleb peale õhtusööki tänusõnu, kui lapsed ja pereisa siirduvad söögilauast oma tegemisi tegema? Või kannab ta mees teda kätel, sest ta naine on ka ainuke koorem, mida mehel koduseinte vahel tassida tuleb? Kas ta lapsed ärkavad hommikul õndsa tänutundega, et nende ema on enda uneaja arvelt lahendanud tegemata koolitükid? Kas selliseid naisi tõstavad eeskujuks meie poliitikud kui meie majanduse kindlaid tugesid? Kas ma kurat peaks sellele üldse vastama?

Kui su sõber või kaasa hilineb pidevalt või sunnib sind enda järel ootama, seisa sa kasvõi lumetormis; või kui ta teeb sinu kulul nalja (ja kindlasti mitte enda kulul) või naerab laginal sinu aadressil suunatud pilkenaljale koos teistega kaasa; jätab prill-laua üles ka peale korduvaid märkusi, siis oleks sul paras aeg kehtivad (ühised) väärtushinnangud üle hinnata. Suure tõenäoususega ei pea ta sinust lugu ja võtab sind iseenesest mõistetava sisustuselemendina, kes talub ühepalju kõiki varjatud ja mittevarjatud alandusi, ning ei tee vähimatki koostööd, et omalt poolt aidata sinule aktsepteeritavaid piire paika seada. Kui ta ka sinu tähelepanekutele sobiva ja mittesobiva kohta ei reageeri, siis oleks sul ülim aega hakata planeerima taganemisstrateegiaid, mis ta su elust võimalikult valutult välja lõikaksid.

Selline proaktiivne käitumine sunnib kiskjat sinu isiklike tõekspidamistega arvestama. See pole talle lihtne ülesanne, kuid ta aktsepteerib seda lõpuks, nagu vastu kivi paiskuv mõõgatera. Ta valib hoolikalt, mil määral ta oma eneseteadliku partneriga manipuleerib, kuid on valvas, et mitte liialdustesse kalduda, mis võiksid talle suure pahanduse kaela tuua. Allaheitlik paariline ei motiveeri kiskjat sugugi meeldivamat käitumist praktiseerima. Milleks pingutada? Saab ju lihtsamalt! Mis sunnib meid üleüldse küsima, miks peaks kiskja alluvat partnerit armastama, temast lugu pidama. Tööriista olemasolu muutub ju iseenesest mõistetavaks.

Kuidas sinu elu määrab kiindumusstiil kui inimestevaheliste suhete reguleerija?

Kiindumussuhe

Cindy Hazan ja Phillip Shaver esitasid ajalehekuulutuses kolm väidet (järgneva kolme väite ees on vastav kiindumusstiil, mille esindajad kinnitasid väite paikapidavust enda suhtes):
1. Turvaline: “Mulle ei paku raskust olla inimestega lähedane ja ma tunnen end mugavalt, kui ma sõltun nendest või nemad minust. Ma ei muretse hülgamise pärast või selle pärast, et keegi on minuga liialt intiimne.”
2. Vältiv: “Ma tunnen end mõnevõrra ebamugavalt teiste läheduses; mul on raske neid täielikult usaldada ja raske nendest sõltuda. Ma muutun närviliseks, kui keegi saab minuga liialt lähedaseks ja teised soovivad sageli, et ma oleksin intiimsem, kui see mulle meeldiks. “
3. Ärev: “Ma leian, et teised ei soovi sellist lähedust kui mina sooviksin. Ma muretsen sageli selle pärast, et minu partner ei armasta mind või ei soovi minuga kokku jääda. Minu soov olla oma partneriga väga lähedane hirmutab mõnikord inimesi eemale. “

Kui sa märkad ehmatusega, et ka sina võid end liigitada kahe viimase ebakindla tüübi sekka, siis pole sul tarvis üleliia heituda. Sa pole kaugeltki ainuke. Ma ei kavatseks nii palju leheruumi ühele teemakäsitlusele pühendada, kui see oleks kiskjaliku suhte dünaamika juures marginaalse tähendusega. Läbiviidud uurimuses vastas umbes 60 protsenti täiskasvanud küsitletust, et neil on kindel kiindumussuhe, mis on vaid pisut üle poole vastanutest. Kõigil ülejäänutel, kui mitte öelda peaaegu pooltel (23 protsenti vältivad ja 15 protsenti ärevaid), esinesid mingid puudused, mis viitavad ebapiisavale empaatilisele sünkroonsusele ema/hooldaja ja lapse vahel.

Ärev tüüp läheb teistest kiindumustüüpidest kiiremini pühendunud suhtesse, andmata mõlemale partnerile võimalust eelnevalt sellesse tõsiselt süveneda. Ärev tüüp vaatab värsket kohtingupartnerit kui printsi valgel hobusel, kes on tulnud teda ärevusest ja pettumusest päästma, kuid ajapikku kerkivad pinnale ikkagi allasurutud ja sisemistest töömudelitest mõjutatud hirmud ja negatiivsed emotsioonid, mis moonutavad pildi armastavast partnerist ja kõik algab jälle otsast peale. Tal kujuneb üksindusperioodidel välja positiivne vaade ümbritsevatest inimestest, keda ta idealiseerib. Suhtesse minnes see vaade aga ähmastub, mis on tõestuseks, et ärev ei armasta mitte niivõrd oma partnerit, kuivõrd ideed armastavast partnerist, kes annab talle seda, millest ema teda lapsena kunagi ilma jättis.

Ta hakkab partneri juures otsima signaale soovist teda hüljata ja loomulikult – vihjates „isetäituvatele ennustustele“ – neid ta leiabki. Äreval tüübil pole tarvis ümberlükkamatuid tõendeid oma uskumuste kinnituseks; tema hirmud on veenvamad kui asised argumendid nende illusioonide ümberlükkamiseks (madal eneseteadlikkus) ehk tema tunnetatud turvalisus on kadunud. Suhte alguses kiidab ta oma väljavalitut taevani, kuid suhte edenedes muutub tema pilk järjest mornimaks ning tema huultele ilmub partneri aadressil järjest krõbedamaid väljendeid – algab gaasivalgustamine. Võib isegi juhtuda, et ärev tüüp tõmbub sarnaselt vältivale tüübile suhtest eemale, kuid selle põhjuseks pole mitte intiimsuse pealesurumine, vaid intiimsuse kadumine, mida nad olid õppinud eelmistest suhetest kiindumusisikutega vältima. 

Vältival tüübil ei ole selliseid idealiseerimisperioode nagu äreval ja kaootilisel tüübil ja tema (sisemiselt pärsitud) emotsionaalne foon on tasakaalustatum. Teisalt dikteerib vähene usaldus tema ettevaatlikkust suhtesse minnes ja ta vajab eelnevalt piisavaid kinnitusi, et tema tulevane partner omab teatud positiivseid või (vastupidiselt) ei oma teatud negatiivseid isiksusejooni. Interpersonaalses suhtlemises on vältiva strateegia eesmärgiks saada maksimaalselt palju ja anda maksimalselt vähe, eelistades samaaegselt distantsi ja iseseisvust, mille säilitamiseks on vajalik rakendada kontrolli – sarnast kontrolli, nagu ka oma tunnete üle. Ta ei ole nõus personaalseid nõrkusi tunnistama ja suhtub külmalt teiste emotsionaalsetesse vajadustesse. Suhteid – neid ületähtsustatud ebamugavusi – peab vältiv sageli rahuldamatuteks ja need annavad talle põhjuse põgeneda niipea, kui suhted peaksid muutuma liialt intiimseks. Lõpuks tunnistab ta, et tema autonoomiaihalus on täiesti õigustatud ja hakkab sarnaselt ärevale tüübile oma „klammerduvat“ partnerit alavääristama ehk väärkohtlema.

Ebakindlate tüüpide pühendumus paarisuhtesse väheneb statistiliselt peale neljakuulist kooselu. Kognitiivselt on nende kummagi põhitõed vastavalt: „Ma vajan kedagi, et tunda end tema läheduses õnnelikuna“ ja „Ma ei vaja kedagi, kes võiks mu vabadusi piirates mulle haiget teha“. Kognitiivselt (eelarvamuslikult) eeldab vältiv tüüp automaatselt, et tema partner on liialt klammerduv ja ärev tüüp eeldab, et tema partner on liialt eemaletõmbuv, muutes nad mõlemad pessimistlikumaks võrreldes kindla tüübiga, kes kaldub partnerilt eeldama pigem positiivsemat reaktsiooni tema olemasolule. Viimane säilitab suhtekvaliteeti taset sõltumata aja möödumisest ühtlaselt kõrgena.

Vältiv strateegia moonutab inimese võimet ennast ja teisi realistlikult analüüsida. Enamasti tõstab vältiv ebarealistlikult oma enesehinnangut, et tunda end haavamatuna ja pidada ennast nii partnerist kui tema probleemidest paremaks. Kuidagi peab ta ju kompenseerima oma alaväärsustunnet, mille oli temasse süvendanud vanem, kes ei pidanud teda isegi tähelepanu vääriliseks. Vastasel juhul peaks ta aktiveerima kiindumussüsteemi, kuid seda ta just väldibki. Et ennast kahjustavast draamast eemal hoida, halvustab vältiv tüüp tavapärast intiimsust au sees hoidvat partnerit, ignoreerib tema vajadusi ja umbusaldab teda. Vähesest usaldusest hoolimata ei takista miski tal tegeleda suhtevälise seksiga, mida ta võib täiesti siiralt ja alateadlikult eitada, sest selle teadlik tunnistamine võiks teda soovimatu intiimsusega (süütundega) nakatada.

Vältiv tüüp väärtustab suhtes pigem personaalset unikaalsust, mis aitab tal end teistest uhkemana tunda. Armastust ja tunnustust ihkav ärev tüüp väärtustab sarnasust ja ühenduvust. Vältiv tüüp projitseerib tõenäolisemalt oma negatiivseid isiksuseomadusi partnerile, mis kinnitab tema uskumust, et tal pole teiste inimestega midagi ühist, ärev tüüp projitseerib seevastu oma partnerile neid positiivseid isiksuseomadusi, millest ta on ise teadlik ja mis võimaldavad tal mugavalt end teistega samastada. Kindel tüüp ei kipu end üldse teistega samastama või end teistest eristama. Temagi vaatleb sotsiaalseid aspekte läbi põhiuskumuste prisma, kuid sõelub selle veelkord läbi reaalsuse prisma, suutes läbi piisava mõttetöö tõlgendada ümbritsevat „nii nagu see on“, ilma täiendavate ootuste või kartusteta. Ta ei pea ennast kellestki paremaks või kellestki halvemaks ja ei oota, et ka teised teda sellisena vaatlevad. Tema olid suutnud oma tunnustusevajaduse juba vanematekodus ära rahuldada, nüüd on kõik teed vabad teistele seiklustele, mida ei takista lõplikult ükski vääruskumus.

Vältivad tüübid lähtuvad teiste abistamisel vähem altruistlikest eesmärkidest kui ärevad ja kindlad tüübid. Isegi nende enesehinnang näib sõltuvat oskusest sõltumatuks ja egoistlikuks jääda. Samas on mõlemal ebakindlal tüübil omad tagamõtted, erinevalt kindlast tüübist, kes ei oota mingit tasu abistamise eest. Vältiv tüüp järgib „käsi-peseb-kätt“ ideoloogiat ja ei ole eriliselt huvitatud ligimese abistamisest, kui talle endale sellega mingit kasu ei kaasne. Tema altruism on kuluefektiivne. Samuti peab ta abivajavaid inimesi nõrkadeks ja sõltuvateks ning alavääristab alateadlikult nende abipalveid.

Ärev tüüp on altruistlikum, kuid ka temal on oma tagamõte. Kui kindel tüüp lähtub siirast soovist kedagi inimlikul tasandil abistada, siis äreva tüübi agenda on märksa nartsissistlikum ja abistamise tulemus peab tema eesmärkide kohaselt tagama mõlema – nii abistatava kui abistava – heaolu. Ta soovib läbi osutatud teenete ja abi saada tunnustust ja heakskiitu, romantilise partneri puhul suuremat intiimsust, rääkimata hülgamise ja halvakspanu vältimisest. Sellise salakavala lähenemise varjamiseks peab ta mõnikord manipuleerima („Ma olen lihtsalt selline lahke sell!“) ja oma motiive kõrvaliste tegevuste (raha annetamine või kinkimine, heategevusürituste korraldamine, mentorlus) taha peitma. Vaatamata lahkusele ja koostöövõimele võib ärev tüüp paraku saboteerida partneri autonoomseid ettevõtmisi, peljates partneri suurenenud iseseisvuse tõttu kaotada tema tähelepanu või mis veel hullem – kaotada partnerit ennast teisele „väärikamale“ kandidaadile, kellega partnerit võiksid elu ootamatud keerdkäigud kokku viia.

Samuti on ebakindlatel tüüpidel kujunenud välja negatiivne mulje oma partneritest ja inimkonnast üldiselt, hoides au sees meile juba tuttavaid ebafunktsionaalseid kognitiivseid skeeme. Ärevad tüübid tunnevad saamatust oma elu iseseisvalt kontrollida ja neil on kohati raske teiste motiive mõista. Samuti ei suuda ka vältivad tüübid oma elu kontrollida, lisaks ei usu nad meelsasti teiste inimeste altruismi. Kõik see moonutab ebakindlate tüüpide positiivset maailmavaadet negatiivseks ja muudab maailma nende jaoks üpris masendavaks paigaks. Neil on kummalgi parem mälu partneri üleastumiste suhtes ja väiksem usaldus intiimsuse vastu.

Kõigele lisaks tõlgendavad ebakindlad tüübid täiesti neutraalseid näoilmeid neile esitatud piltidel negatiivsete ja erapoolikutena. Sellest tulenevalt on nad vähesuutelised tõlgedama sotsiaalseid situatsioone objektiivselt ning on vähem võimelised ära tundma teiste vajadusi ja tundeid ning nendele vastama: seega pärsib ebakindel kiindumussuhte ajalugu nende empaatiavõimet.  Emotsioonid on ärevate kognitiivsel empaatial jalus, mida ei saa aga öelda afektiivse empaatia kohta, vastupidiselt vältivatele tüüpidele, kes on kognitiivses empaatias tugevamad. Sellised tendentsid tugevnevad romantilise kooselu edenemisega, olles tugevamad abielus kui kohtingustaadiumis paaride puhul. 

Ärevad tüübid on kergesti haavuvad, erilise tahtejõuta isikud. Nad on madala enesekindlusega ja ei varja sageli ka seda, erinevalt vältivast tüübist. Sellise avatud raamatu lugemine ja nuhtlemine teiste suhtetüüpide poolt pole mingi eriline väljakutse. Nende vanemad on neile õpetanud kannatama ja taluma. Nad jõlguvad ühest düsfunktsionaalsest suhtest teise, luues seejuures neid arvukalt. Peaaegu alati kohtavad nad selliseid tüüpe, kes ei ole nõus nende ebakindlust oma turjadel kandma. Kui selliseks tüübiks on vältiv isik, siis on tuli kohtunud piltlikult jääga. Kuigi need mõlemad tüübid on tugevate rahuldamata vajadustega, esindades vastandlikke poolusi, ei ole nende suhe loodud kestma. Üks vajab teist ja teine jälestab esimest, kuigi vajab teda. Kumbki ei suuda oma vajadusi teisele poolele vastuvõetavaks muuta. Murelik tahab olla sõltuv, vältiv tahab olla iseseisev. Kumbki tahab midagi, aga ta paariline ei paku talle seda.

Interpersonaalses suhtlemises on äreva strateegia eesmärkideks ülim sõltuvus kiindumusisikust; viimasega ühtesulandumine ja temast emotsionaalse, tunnetusliku või füüsilise kaugenemise vältimine; tähelepanu ja toetuse nõudmine. Sedasi käitudes on ärev samas kartlik, et tema nõudlik ja etteheitev käitumine põhjustab kiindumusisikus vihase vastureaktsiooni. Selle vältimiseks on ta nõus võtma enesele osalist vastutust (süüdistama iseennast) kiindumusisiku puuduliku hoole või väärkohtlemise pärast, kahjustades sellega paraku oma enesekindlust ja usku enda armastusväärsusesse. Ta tunneb enda sotsiaalselt abitu ja väärituna, kes vääribki tagasilükkamist, ja selle suhtumisega genereeribki vastavat käitumist teiste poolt – jällegi tuleb mängu suhtepartnerite isiksusejoonte koostoimeline mõju. Ta ei oska oma emotsioone kontrollida, vaid keskendub liialt oma sundmõtetele. Samuti üritab ta muid sotsiaalseid tegevusi rakendada kiindumusvajaduse ohjade ette, näiteks aidates kedagi, et saavutada lugupidamist või äärmisel juhul rasestudes, et hoida partnerit enda läheduses. Mõistetavalt on suurimaks kaotajaks ta ise, olles üheaegselt oma probleemide tekitajaks ja põhjuseks.

Vältival tüübil on sobimatust suhtest tänu oma eelistatud strateegiatele lihtsam väljuda, kui äreval tüübil, kes näeb antud stsenaariumit ainult õudusunenägudes. Vältiv tüüp on liiga eneseteadlik, et lasta kellelgi ennast sihikindlalt rõhuda. Tema loobus juba lapsena vanema tähelepanu taotlemast ja käitub täiskasvanuna samuti ka muudes eluvaldkondades, loobudes ja andes kergemini alla.

Äreval tüübil ei näi selliseid valikuid olevad. Ta lubab ennast nüpeldada, sest ainult nüpeldajad soovivad temaga suhtes olla. Ta loodab, et need on tema jaoks õiged isikud, kes aitavad tal enda vundamenti taastada, kuid on teinud sootuks vale panuse. Kiskjalik tüüp on halvim, mis äreva tüübiga juhtuda saab. Kuna ärev tüüp ei loobunud lapsena nii kergesti otsimast vanema tähelepanu ja kaasab selle saavutamiseks kõike endast võimalikku, rakendab ta sedasama „püsivust“ ka oma täisealistes ettevõtmistes, keeldudes kergesti alla andmast. Ta üritab ära hoida läbikukkumist ja tagasilükkamist ja panustab rohkem, näiteks suhtesse, otsides võimalikke abivahendeid selle päästmiseks. See hoiabki teda põikpäiselt düsfunktsionaalses suhtes kinni, kartes ühelt poolt üksindust ja teisalt oma vägivaldset partnerit, kelle käitumist tuleb omapoolse allaheitlikkusega pehmendada. Too lõhub veel enam-vähem tervegi vundamendi ja loodab, et tema tööl on lõplikult hävituslikud tagajärjed. Äreval tüübil pole kunagi lihtne. Kleepuvad näpud ei meeldi kellelegi.

Üksnes kindlad tüübid suudavad edukalt toime tulla interpersonaalsete väljakutsetega, olles suhtes ebakindlate kiindumussuhte tüüpidega. Kindel tüüp tunneb end piisavalt enesekindlalt, suutmaks ärevale tüübile pakkuda seda turvatunnet, mida too nii meeleheitlikult ihaleb, ja vältivale tüübile vajalikku ruumi, mida too ihkab. Enesekindla inimesega on lausa lust koos elada. Temale võib vajadusel loota ja ta ei ole abi vajades liialt pealetükkiv ega nõudlik. Selline suhe loob maailmast sõbraliku ja lahke pildi. Kuid sellele harmooniale vaatamata hakkab kindel tüüp nii murelikule kui vältivale tüübile igavaks muutuma ning nad otsivad suhtest pisut rohkem põnevust ja seiklust. Selline absurdne loogika juhibki need kaks sageli kokku ebatervetesse suhetesse, mis ühelt võtab ära tema soovitud kindlustunde ja teiselt tema ihaletud vabaduse.